Sünnipäev

Mitte ühtegi eestlast mu sünnipäeval ei olnud :( Sellest hoolimata läks päev suurepärselt ja õhtu veel paremini :) Esimeseks sünnipäevakingiks võib lugeda kindlat klienti. Lõpuks vist leidsin omale sobiva paketi ja ei pea enam kaugel Chesteris tööl käima. Natuke hirmus oli küsimise peale oma Jah sõna öelda - lausa tunsin kuidas rihm kaela ümber koomale tõmbus. Nüüd on mu lulli löömise päevad loetud ja algab päriselt tööl käimine. Ise graafikut valida ei saa (no vahetada ikka), erinevatesse linnadesse ei saadeta, hotellidesse ei majutata, tundmatute inimestega ei kohtu jne jne. Kahju on natuke aga mu kirjeldamatult mõtetu ja nõme manager ei oleks lubanud mu vabakutselise karjääril jätkuda. Ma oleks ju liiga õnnelik olnud siis :D Talle ei sobi see kui töötajatel/immigrantidel on oma mõtted ja oma elud. See segab tema tööd, st orjapidamist. Õnneks ei ole kõik firma töötajad tema mentaliteediga ja leidub ka väga heatahtlikke managere, kes oma oskusi töötaja heaks kasutavad. Üleüldiselt võib firma enda kohta öelda, et nad maksavad võrdlemisi hästi aga kipuvad sind kohtlema kui lolli immigranti. Eriti kehtib see uute tulijate kohta, sest nemad ei tea paljusid asju ja seega ei oska küsida. Firma ei liiguta aga ilma küsimata lillegi ja töötaja ei pruugi saada isegi seda, mis ette nähtud. Peamiselt on jutt lisatasudest ja topelt tariifidest jms. Tuleb üles otsida ametiühing ja välja uurida, millega me kõik veel vastu pükse oleme saanud. Mul on pinnuks silmas üks öövahetus, mille ära jäämisest teatati tund aega enne vahetuse algust (klient haiglas) ja mille eest ma ilmselt palka ei saa, kuigi veetsin terve päeva kodus ja magasin nii nagu enne öövahetust peab tegema. Sisuliselt raiskasin oma päeva ära ja olen sellepärast natuke kuri.

Aaaga tagasi sünnipäeva juurde :D Tegime majanaabritega aias grilli, mulle lauldi ja tehti kingitusi. Isegi segadus aidati pärast ära koristada ja nõusid ei pidanud ma üldse pesema. Mõnus :)

Liverpool

Üks sõber oli tööasjus Liverpoolis ja saime päevakeseks kokku, et üle pika aja jälle näha. Ja vaielda. No nii lahku lähevad meil teatud maailmavaated.. Kumbki alla ka ei anna, niisiis vaidleme :D Hea on vahel vaielda, eriti nüüd, kus kõik teised sulle päev päeva järel ainult nõusolevalt naeratavad. Diskussiooni laskumine tundub kohalikele ebaviisakas või neid lihtsalt ei huvita teiste seisukohad. Seega tuleb armsate kodumaalastega erimeelsustest viimast võtta :p

Liverpool on üks mu absoluutseid lemmikuid! Võib-olla sellepärast, et sattusin sinna täpselt Beatlite päeval ja tänavad olid tuttavat muusikat täis. Ei tea. Aga meeldib :) Kohe väga. Mingi eriline hõng on sellel kohal. Lähen varsti sinna koos emmega tagasi. Nädalake veel ja tulebki armas lapsevanem külla - hurraaaa!

Liverpooli ööelu ma emale ei näita :D See käis mul ka üle mõistuse - kõik on väga väga purjus, muusika on ülivali, klubid/baarid on paljukesi järjestikku ja kõik tüdrukud on viimase vindini üles löödud. Nad nägid oma lühikestes värvilistes kleitides ja kontsakingades välja nagu barbie nukud. Pealaest jalatallani läbimõeldud kostüümid, soengud, meigid.. Mina oma moodsates lõhkistes teksades ja traksidega topis nägin välja nagu prügikasti alt välja roomanud kodutu. No mitte ei sobinud pilti. Ilmselt oli viga ka selles, et me ei leidnud alternatiivsemaid klubisid üles. Jah, ma üritan end lohutada :D

Üldist mula

Veel mõningaid tähelepanekuid kohaliku elu kohta. Siin on lihtsam. Otsi ja sa leiad. Kõike. Häid pakkumisi on iga nurga peal - ühistranspordis, toidupoes, rõivakaupluses. Raha säästa on imelihtne, eriti muidugi siis kui sul on iseloomu EI öelda. JAH võib öelda näiteks sellistele asjadele: kolm naela rongipilet Londonisse ja tagasi, poole hinnaga toidukraam ja 80% alega riided. Ma olen viimase kolme kuu jooksul shopanud nagu hullumelne ja ikka on raha alles. Eestis oleksin ma juba võlavanglas kõige selle kraami soetamise järel. Senini olen kaarega mööda käinud igasugu brändinimega asjadest aga enam mitte. Pole lihtsalt põhjust. Viimane lahe leid oli näiteks O'Neill'i outletis (naerge nüüd kui ma nime valesti kirjutasin :P) kaks paari pikki pükse kokku 750 eeku. Originaalhinnas oleks see lõbu mulle üle 2500 maksma läinud. No võtab ju kukalt sügama... Mis hea pärast meie kodus heade asjade eest nii palju maksma peame kui palgad nii tagasihoidlikud on? Ebaaus!

See on tõepoolest Euroopa kõige ülekaalulisem maa. Paar päeva tagasi nägin üht ca 300 kilost noormeest mööda rongijaama jalutamas ja laulmas - ta oli end täis söömise asemel vist vahelduseks täis joonud... Rongis on pea iga kord vähemalt üks tegelane, kes talle ette nähtud istumiskoha asemel oma pekid üle kahe tooli peab laotama, sest teisiti lihtsalt ei mahu. Eestis sellist asja õnneks ei näe. Ma olen ilmselt päris tükk aega shokis kui lõpuks koju jõuan - kui palju ilusaid tervislikus kaalus inimesi meil elab :D

Pereärid. Neid on igas linnas kümnete kaupa ja arusaamatul põhjusel nad toimivad. Isegi sellised veidrad asjad nagu "Simply doors and tattoos". Miks mitte üheaegselt uksi müüa ja inimesi tätoveerida! Peaks tagasi tulles ka nurgapeal keldris ühe sellise asja avama.

Portsmouth

Käisin vahepeal jälle lõunas Portsmouthis R'i ja merd vaatamas. Ei saa ühe ega teiseta :D See pisike kuus tundi trippimist ühes suunas ei olegi lõpptulemusele mõeldes väga hirmus. Käisime kogu tema pere ja sugulastega naaberlinnas Bournemouthis 7miilist liivaranda vaatamas, naersime nelja hulljulget last, kes suurtes külmades lainetes hullasid, sõime heeringaleiba ja ühepajatoitu, rääkisime emakeeles, shoppasime (jälle?!), imestasime kohalike kommete üle jne. Väga kurb oli ära minna...

Nagu näha on mul korralik koduigatsus kallale tulnud :p Vaatasin vahepeal poes isegi kontoririideid, millest ma plaanisin aasta aega hea meelega eemale hoida. Ilmselt on põhjuseks see kindla kliendi paketiga liitumine, mis tähendab ju sisuliselt rutiini tekkimist. Ja seda ma kardan nagu tuld! Ilm on ka lõpuks inglisepäraseks muutunud ja iga päev sajab, mitu korda. Paari päeva/nädala pärast on minuga jälle kõik korras, nagu alati :) Nii et ärge seal kaugel murelikuks muutuge!

PS üritan end kokku võtta ja kusagile mittefacebooki fotoalbumi tekitada.. sel aastal ehk

Berliin - kättemaks :D

Reivomaarja tegid mulle Eestist lahkudes väga armsa üllatuse kui ootamatult lennujaama hüvasti jätma ilmusid. Hiljuti avanes mul suurepärane võimalus neile tagasi teha. Või noh, vähemalt Maarjale, sest see üllatuse idee oli taaskord Reivo oma. Nimelt plaanisid Reivo, Maarja, tema väike õde ja Vanaema Saksamaale roadtrippima minna. Vanaema puhul ei ole mõistagi tegu vanaemaga vaid ühe toreda blondi noormehega :D On jah veidravõitu hüüdnimi, aga normaalsed inimesed ongi üle hinnatud.

Oleksin justkui piletid seitmendasse taevasse ostnud kui Ryanairile Berliini bookingu eest ülekande ära tegin. Rõõm oli piiritu! No seda ei saa sõnadesse panna kui väga ma ootasin vanade sõpradega kokku saamist. Nägin vaimusilmas juba Maarja ja Vanaema shokeeritud õnnelikke nägusid kui neile keset Alexanderplatzi vastu jalutan :D

Njah, päris nii ei läinud :p Eestlased noh. Neil pole kombeks sulle käed laiali ja kiljudes üle väljaku vastu joosta. Mõne erandiga :) tervised Liinale kodumaal! Kallipai!

Tüübid olid hommikul kell 5 üles tõusnud ja päev otsa autos istunud, et õigeks ajaks Berliini kohale jõuda. Nad olid nii väsinud, et igasugune üllatuse väljendamine käis ka üle jõu. Vanaema teatas mulle pärast kerget hämmingut, et oh tore, sina hakkad meid nüüd ringi sõidutama, sest Reivo on päev otsa roolimisest omadega läbi. Maarja ei rääkinud minuga esmapilgul üldse - tal oli vaja Reivoga mingil arusaamatul põhjusel tõreleda... Ühesõnaga mu ootused lendasid kõik vastu taevast. A mu head tuju see küll grammi võrragi alla ei viinud, sest neid oli nii hea näha :) Just selles ausas väsimuses. Keegi ei pingutanud, ega roninud viisakusväljendite edastamiseks oma nahast välja, nagu iga normaalne inglane oleks teinud. Ma olin kodus :) Omade seas :)

Eestis mul vist ei olnud kommet lakkamatult lobiseda? Või oli? Berliinis igatahes oli. Tahtsin neile rääkida kõigest ja mitte millestki, lihtsalt suhelda. Kogu selle keskonnavahetusega on mulle juurde tulnud nii palju jõudu ja jaksu, et mõned magamata ööd või pikad teekonnad mu tempot alla ei tõmba. Loodan, et ma neid ära ei hirmutanud :D Nende õnneks väsisin ma mingil hetkel veerand tunniks ära ja jäin vait. Minu õnneks oli kõrval hea tuttav õlg, kuhu oma pea puhkamiseks toetada. Sellised väikesed asjad muutuvad kaugel eemal olles palju olulisemaks :)

Teisel päeval olime puhanud ja veetsime esimese poole päevast loomaiaas. Superlahe oli! Poisid rõõmustasid meid tohutus koguses sobimatute naljadega, mida ma väljamaal ealeski ei kuuleks, sest need on nii poliitiliselt ebakorrektsed, et vähegi intelligentsed inglased neid endale lubada ei saa. Kui päris aus olla, siis need vist ei oleks naljakad ka, kui keegi teine neid esitaks :p Too päev oli mul igatahes suu stabiilselt kõrvuni. Päeva teises pooles käisime suuremad turistiatraktsioonid ka läbi: Brandenburig väravad, teletorn, Holokausti mälestusmärk jms. Õhtul võtsime viimased jõuvarud kokku ja tegime kohalikus jäätisekohvikus paar kokteili, peale mida nad mu kenasti metroo peale saatsid, et turvaliselt oma hostelisse tagasi jõuaksin.

Metroorong tuli liiga kiiresti ja meie kallistused ei kestnud kaugeltki nii pikalt kui oleksin tahtnud. Maarjal jälle silmad märjad, mina naeratan nagu ikka, kui väga ebasobiv hekt on ja ma midagi paremat teha ei mõista. Vanaema tegi pilte. Reivo jooksis lolle hääli tehes sõitvale rongile järele, et mina ja teised vagunisviibijad naerda saaks :D Naeratus püsis veel paar peatusevahet ja siis vajusid suunurgad allapoole. Kurbus tuli peale. Nutta oleks tahtnud :( Ma ju ei näe neid jälle nii kaua aega...

Järgmisel hommikul magasin kaua, sest ei olnud erilist motivatsiooni üles tõusta. Berlin Alternative Tour pidi alles kella kahest algama. Vedasin end lõpuks koos läpakaga hosteli kööki ja head uudised ei lasknudki end kaua oodata :) Stabiilne internet lubas mind esimest korda üle pika aja msni, nii et sain rääkida nendega, kellest tavaliselt suurt midagi ei kuule. Rõõm :) Eriti suure rõõmusõnumiga tuli lagedale Sven, kes teatas, et on järmisel nädalal Liverpoolis! Hurraaa! Masendus kui käega pühitud! Saan jälle head tuttavat nägu näha ja emakeeles maailmaasju arutada :) Ja praktiliselt kohe! Ei mingit ootamist :D

Berliini alternatiivtuur oli väga lahe. Tutvustati erinevaid tänavakunstiliike, näidati vanu ja eksisteerivaid skvotte, loetleti parimaid ööklubisid, jutustati natuke ajalugu, et miks berliinlased just nii elavad, kuidas mahuvad pilti antikapitalistid jms. Kraadiklaas näitas kogu neljatunnise ekskursiooni vältel 35 kraadi varjus aga asi oli pingutust väärt.

Kogu reis oli pingutust väärt :) See poolteist päeva sõpradega kaalub iga kell üles paar ööd Stanstedi lennujaama põrandal ja üleüldise magamatuse, mis tekib kui ei jõua pärast öövahetust tuttu vaid jooksed ringi ja ajad asju. Pealegi jooksis kusagil keegi veel ringi ja ajas asju :) Reivo tõi mulle tellitud maitseained ja ühe üllatuse - arvuti kõvaketta koos kõige vajalikuga, st teatud seriaalide ja filmidega. Ma vaevlen siin kehva neti küüsis ja ei saa ise suurt midagi alla laadida ja tema tõmbas mulle isegi tantsusaate uued osad :D Ilma, et ma oleksin oma soovist iitsatanudki. Unistasin salaja kogu aeg sellest kõvakettast, aga ei palunud tal seda kaasa sebida, sest nii oleks ta võinud Maarjale vahele jääda ja kogu üllatus oleks nässu läinud. No tehakse alles osavaid sõpru!!!

Pikad rääkimata jutud

Nii palju siis mu lootusest korralikumalt blogima hakata.. Seekord on vabandus natuke parem kui lihtsalt laisk olemine. Nimelt tegin tööd, täpsemalt öötööd ja palju. Pärast nelja järjestikust öövahetust ei tule kirjutamisest mitte kui midagi mõistlikku välja. Hea kui jõuad suuremate mäluaukudeta koju kaugaigatsetud voodini koperdada. Päris hariv on ennast vahepeal kõrvalt vaadata kui kell hakkab varaseid hommikutunde tiksuma. Olenevalt unetuse astmest lähen ma väliste mõjutajate peale kas hirmus kurjaks (varjan seda närvilisust muidugi) või olen täiesti apaatne (seda teist ei viitsi varjata). Ühel hommikul pidin vihast plahvatama kui hotelli jõudes oli receptionist kadunud ja ei suvatsenud umbes kolme minuti jooksul välja ilmuda, et mulle toa võti anda. Kannatlikkus ja emotsionaalne stabiilsus pole kunagi mu tugevaimad küljed olnud, aga see on juba liig. Uurin oma käitumist kui loodusnähtust. Üsna lõbus on :D Vähemalt seniks kuni käitumine veel kontrollile allub :p

Eelmise lõigu ja järgneva vahel on ca kaks nädalat tühja maad :D

Ja jälle on aeg niimoodi käest ära lennanud, et pole olnud mahti sõnagi kirja panna. Vahepeale mahtus üks ütlemata tore nädal :) R tuli kaugelt lõunast külla! Rentis auto ja sõitis sadu kilomeetreid kaarti mööda ülespoole, et .. et sõitma õppida :D Inglismaa parempoolne liiklus ajab ikka pea sassi küll. R'ilgi sai pärast rasket algust jaks otsa ja ta tahtis mingi hetk auto tee äärde jätta ja jala tagasi minna. Helistas siis mulle, et "tal närvid läbi ja tema kaugemale ei tule". Ma seepeale, et "mismõttes ei tule?! Tuled küll!". R pärast kiidab, et oi kui motiveeriv ma olin :D Tükk aega sai naerda. Ma olin just umbes kolmandast öövahetusest tulnud ja magasin kui ta helistas, nii et mul sellest kõnest väga eredaid mälestusi polnud. Aga noh, mis peamine, R kuulas sõna ja tuli ilusti Wolverhamptonisse kohale :)

Ja sõitma õppis ta ka. Kogu protsessi lõpuks ei taldunud ma kõrvalistmel isegi enam olematut piduripedaali vaid nautisin mõnuga sõitu. Kaardilugemine hakkas samuti pikapeale välja tulema.

Kui R kohale jõudis pidime koos Birminghami L'ile külla minema. L veel helistas mulle enne, et oh tule tee palun süüa, tal poolfabrikaatidest ja keedumakaronidest kõrini. Arusaadav ka, sest inglise toit pole meile kellelegi siin eriti mokkamööda. Muide ka paljudele inglastele mitte. Asusime siis teele ja vaatasime kaardipealt välja kõige lihtsama variandi - ühte maanteed mööda peaaegu, et kohale. Pidi minema umbes pool tunnikest. Pärale jõudsime aga kahe ja poole pärast :S Ja ma ei liialda. M6 on hea suur ja sirge maantee küll aga paraku ei saa sealt igal suvalisel hetkel maha keerata ja nii me tiirlesime pikalt mööda erinevaid Birminghami sateliitlinnakesi enne kui õige teeotsa kätte saime. Täiesti abitu tunne tuli peale mingi hetk. Et oledki loll immigrant ja ei oska isegi kaarti lugeda. Näljane L jäigi tol õhtul näljaseks, sest kui me ükskord sihtpunkti jõudsime, siis oli kohe vaja edasi salsatama minna.

Salsa oli selline keskpärane. Mulle on need üksikud kodused salsatunnid hoopis rohkem meeldinud ja tantsida on ka rohkem saanud. A küll me proovime veel :) Pärast tantsulkat tahtsid L ja tema sõbranna P miskite tuttavate poiste juurde minna. Pealtnäha tundusid täiesti asjalikud tüübid: korralik poissmeeste maja, aed, koer ja piljardilaud. Ühega kolmest kohalikust jäin pikemalt rääkima ja tuli välja, et töötab juhtival ametikohal ja puha. No ei oska oodata, et nende arusaam huumorist on nii vildakas kui hiljem selgus. Kui äraminekuks taksosse olime istunud tiris üks neist, see manageri positsiooniga isik, endal püksid alla ja surus oma palja kanni vastu auto aknaklaasi. Väga naljakas. No tõesti... Teised kaks jätsid õnneks riided selga ja üritasid oma sõpra ohjeldada, kuid üsna asjatu katse oli see. Päris pikalt oli hämming ikka...

Alton Towers

Järgmisel hommikul läksime oma neljase tüdrukutekambaga lõbustusparki. Mingi trikiga õnnestus meil R jälle sõitma meelitada ja arvestades meie eelmist tundidepikkust seiklust, otsustas L ise kaarti lugeda. Peaks mainima, et me jõudsime hulga kiiremini kohale :D

Lõbustuspargi kõiki atraktsioone ma kirjeldada ei viitsi kuigi nad vääriksid seda. Kes tahab täpsemalt teada, see googeldab ise. Emotsioon rollercoasteril pea alaspidi ringi tuiskamisest oli mõistagi ülev :) Pakuti vabalangemist, 2,5 sekundiga 0st 100ni kiirendust, igasuguste pööretega ameerika mägesid ja maailma esimest psychocoasterit. See viimane oli absoluutne lemmik ja seal sai isegi kaks korda käidud. Olenemata ligi tunnipikkusest sabast valisime psühhoraudtee esimeseks atraktsiooniks ja ma tegin midagi nutmise ja naermise vahepealset kui sealt maha astusin :D Vägev!

Bridgenorth

Järgmise päeva võtsime R'iga rahulikumalt. Toppisime auto pagasniku grillitarvikuid ja liha täis ja sõitsime väiksesse armsasse linnakesse nimega Bridgenorth. Mässisime isegi jäätisetopsiku kümne kilekoti sisse ja tassisime kaasa. Pärast hea maasikaid pehme jäätise sisse kasta. Nii palju kodumaiseid grille on mul ju vahele jäänud - vaja tasa teha. Bridgenorth on nagu turistidele loodud: vanad ilusad majad, kitsad treppidest koosnevad tänavad, jõgi, miljonivaade jne jne jne. Oli isegi üks jõeäärne park koos piknikulaudadega. Ideaalne! Panime oma ühekordsele grillile tule otsa ja korkisime siidripudeli lahti. Mõnus! Olime just liha sööma asunud kui märkasime üle muruplatsi meie suunas sõitvat politseipatrulli. No nüüd hakkas paanika. Kas me ikka võime siin grillida? (Kuigi lauale oli selleks kenasti plekist alus külge ehitatud). Libistasin siidripudeli peitu ja jäin suurte silmadega politseiautot põrnitsema. Ja sõidavadki meie laua juurde! Peatuvad. Appi! Süda peksab sees. Politseionu rullib akna alla ja teatab: "I know what I'd rather be doing" (ma tean mida ma praegu parema meelega teeks). Huhhh läks hästi :D Tüübid olid lihtsalt kadedad meie lihahunniku üle ja tahtsid suhelda :D Meil pärast nalja kui palju!

Chester

Chester on ilus ja tõesti avastamist väärt paik. Hea oli koos R'iga seda uuesti avastada. Sõbraga ühes on palju mõnusam mööda müüriäärt jalutades linnale tiir peale teha kui üksi :) India take away maitses ka paremini, olenemata ühest puuduvast kastmest. Ja pitsa! Nii tervislikult me siin riigis toitumegi..

Läksime üks õhtu kahekesi kohalikku alternatiivklubisse siidrit jooma. Bänd oli kräpp aga koht ise paljulubav. Ja leidsime eest eestlasest baaridaami :D Meid ikka jagub igale poole!

Väga kurb oli kui R tagasi lõunasse sõitis. Kohe tõesti kurb :( Õnneks lähen talle paari nädala pärast jälle külla :)))

Ma pole ligi kuu aega midagi kirjutanud ja mõned teist on hakanud juba huvi tundma kas minuga ikka kõik korras on (nii armas!). On küll J Ilmselt liigagi korras, sest laiskus on kallale tulnud ja ei viitsi uneajast blogi kirjutada. Tööd jagub ja muud tegevust samuti, nii et lakke vahtimise aega eriti ei ole. Vähemalt mitte sellist korralikku mitmetunnist pausi, kus saaks mõtteid koondada ja lauseid üles ehitada.

Chesterist ja tööst

Mäletate veel heategevusele utsitajat Johni kohalikust kaubanduskeskusest? Meie esimesel kohtumisel soovitas ta mul muuhulgas minna Chesterisse, sest see pidavat väga vaatamist väärt olema. Ja ennäe – teine tööots just sinna sattuski :D Tegelikult ka kolmas ja neljas ja viieski, sest olen seal vahelduva eduga vähemalt järgmise nädala lõpuni. Mul paluti nö igaveseks jääda ja paketiga liituda, aga ei tahaks end praegu ühe koha peale kinni panna. Rääkimata Chesterisse kolimisest, sest mu üksikud siinolevad sõbrad on kõik Birminghamis ja ma ei raatsi neist lahkuda. Pealegi ei saa kindlas paketis olles peaaegu üldse ringi reisida. Nagu ma aru olen saanud, siis on seal paketis pea alati vabu kohti, nii et võin mõnda aega rahus oma sügelevaid tallaaluseid kratsida ja reisihimu taltsutada. Kui isu täis, siis loobun hotellimajutusega mustlaselust ja katsun kuskile oma pesa luua.

Et mu armsad kodumaised sõbrad nüüd eelmise lõigu peale ei arvaks, et nendest lahkumine kuidagi lihtne oli! Ei olnud. Ja nüüdseks olen esimesed laksud koduigatsust ka kätte saanud. See on ilmselt üks peamisi põhjusi miks ma praegu uuesti nullist alustada ei tahaks. L on ainuke eestimaine sõber, kes mulle käeulatusse jäänud on ja ma tahan teda seal hoida J Nii hea on vahel rääkida vabalt ilma keelebarjäärita, mõista teist poolelt sõnalt ja tunda end kümme aastat nooremana kui kaubanduskeskusest mänguasjapoe avastad.

Tagasi Chesteri juurde. See on üliarmas ehtinglaslik parajalt suur linnake. Vanalinnas on ridamisi tumedaid valge raamistikuga maju ja kõikvõimalikke muid vanu ehitisi koos sinna juurde kuuluvate kummitustega. Kliendi tiimis on üks kohalik chesterlane, kes mulle öövahetuses vaimulugusid jutustas, sellepärast tean J

Öövahetused on ühed imelikud asjad. Üllataval kombel ei olegi võimatu öö otsa telekat vahtida ja mitte magama jääda. Mõne kohvitassi abil täiesti teostatav, kuid siiski mitte väga meeldiv. Olen kuulnud ka hirmulugusid klientidest, kelle juures peab hiirvaikselt pimedas toas voodi kõrval istuma ja tema hingamist kuulama. Seejuures ise magama jäämata :S Mulle õnneks sellist tegelast pole sattunud.

Care sectoris kohtab täiesti müstilisi inimesi! Ma pole enne näinud nii värvikirevat seltskonda ühegi eriala peal koos. Võimalik, et ma pole tähele pannud, sest kogu aeg on kiirekiire saja teise asjaga. Jälle see süvenemise teema… Igatahes on seal kõiksuguseid isendeid alates pikkadest blondidest beibedest kuni kurguauguni täis tätoveeritud keskealiste mootorratturiteni. Mainisin meelega ainult välimust. Seespool on enamusel palju ühiseid jooni, sest muidu seda tööd lihtsalt teha ei saaks. Väikese osa personalist moodustavad paraku ka inimesed, kes on lihtsalt otse välja öeldes saamatud immigrandid ja ei saa keeleoskamatuse tõttu töö suhtes eriti valivad olla. Firma armastab viimaste sekka millegipärast filipiinlasi liigitada ja siis neid julmalt ära kasutada. Näiteks sundida öövahetusi tegema ja piirata kuus tehtavate tundide arvu. Meie majas elavate filipiinlaste professionaalsete oskuste kohta on mul küll ainult kiidusõnu öelda, sest kolmest kaks on õppinud meedikud. Ainus asi, mille pärast mul rassiviha hakkab tekkima, on nende söögitegemisharjumused. Kuidas ometi on võimalik kõik majas olevad potid-pannid süsimustaks kärsatada?!

Inglismaast ja inglastest

Mida ma siis pooleteise kuuga selgeks olen saanud? Olen õppinud piimaga teed jooma, tänavat ületades instinktiivselt kõigepealt paremale vaatama, mitte ehmuma kui poemüüja küsib „Are you allright“, sest see on midagi tervituse sarnast. Esimestel kordadel kui kassapidaja mulle areyouallright ütles, siis ma arvasin, et näen eriti kohutav välja kuna ta juba küsib kas minuga kõik korras on… Ahjaa midagi negatiivset ka – olen õppinud kogu hingest vihkama inglaste kahe kraani süsteemi. See on maailma kõige ebapraktilisem asi! Mul ükskõik, et lahe välja näeb! Olen end praeguseks kümneid kordi ära kõrvetanud, sest soojaveekraanist tuleb neil keevat vett. Köögis on küll üks kraan aga torustik on neil selle kraani sees ikka kuni otsani erinevates külma-sooja torukestes välja veetud. Ehk siis nõude pesemise ajal on selgelt tunda sooja ja külma vee juga. Ajuvabadus.

Inglastes on selgelt tunda generatsiooni erinevust. Vanemad inimesed on äärmiselt viisakad ja vaoshoitud. Nooremad seevastu valjud, ebaviisakad ja traagiliselt lameda huumorimeelega. Tegemist on minupoolse julma üldistamisega, sest kirjeldan seda, mis silma jääb ega keskendu eranditele, või siis noh, vähem välja paistvatele isikutele :p Olen hakanud märkama ka kahepalgelisust – inimesed eelistavad viisakust aususele. Samas tuleb tõdeda, et suurem enamus neist on siiski oma kestas õnnelikud ja siiras naeratus tuleb üle huulte veidi kergema vaevaga kui mu kodumaal J

Üha enam ja enam meeldib mulle Inglismaa mitmekülgsus. Siin on kordades värvikirevam seltskond kui see, mida ma veerand sajandit olen tavapäraseks pidanud. Näiteks täna jalutas mulle tänaval vastu üks keskealine gooti paar. Imeilus! Naine oli oma kostüümiga korralikult vaeva näinud kuid pika kitsehabemega mehe päevi näinud nahkpüksid kinnitasid mulle, et tegu ei ole peole mineku riietega. Pealegi, kes kell kolm päeval ikka sellist riietust nõudvale üritusele läheb.

Lugesin oma teksti läbi ja otsustasin, et nüüd tuleb hakata jälle korralikumalt kirjutama. Jube üldine sai. Kahju on kõigist neist toredatest hetkedest, mis laiskuse tõttu on kirja panemata jäänud ja tagant järgi tunduvad kuidagi nirumad kui tol hetkel. Emotsioon ja vaimustus ei kesta ju igavesti, nii et mida rutem asi paberile saab, seda parem J

Kallidpaid kõigile kodustele. Igatsen! Ausalt ka!

Tööst, mis vahepeal ei tundugi nagu päris töö

Istun juba tükk aega valge paberi ees ja ei oska midagi kirja panna. Öelda on palju aga ei tea täpselt kuidas peaks ja mida tohiks. Kellegi privaatsust ka rikkuda ei tahaks. Kuna töötame nii-öelda haavatavate inimestega on konfidentsiaalsuse nõue kõva ja ühtegi klienti puudutavat detaili ma avaldada ei või. Üritan siis oma mõtted nii uduselt edasi anda kui võimalik, et pärast mitte pahandustesse sattuda.

Sain tunnitöö asemel alustuseks hoopiski live in’i, mida alguses hirmsasti pelgasin. Õnneks asjatult, sest kõik on kulgenud vägagi hästi :) Töötan endast veidi vanema meesterahvaga, kes aitab ja juhendab mind absoluutselt igal liigutusel. Ta teeb seda äärmiselt rahulikult, kaotamata hetkekski kannatust. Mul on temaga väga vedanud, sest kaugeltki mitte kõik kliendid ei ole nii toredad. Karta on, et siit edasi läheb mõnda aega ainult allamäge :D

Enim kartsin live in’i puhul vastutust. Et appi appi, olen ju kliendiga üksi ja mis siis saab kui tal näiteks paha hakkab või kui ma loll olen ja temaga õigesti käituda ei oska ja teda õigesti liigutada ei suuda jne jne jne. Äkki ma teen ta katki?! Njah :D Inimene pole õhukesest kristallist tehtud ja katki ta nii kergesti ei lähe, aga kõik need teised linnukesed sain küll kirja. Raudselt ütlesin ma midagi kohatut ja kindlasti liigutasin teda kuidagi valesti, kuid inglasele omase viisakuse tõttu pole ta mu peale kurjaks saanud. See tekitab omakorda küsimuse, et kas ta on tõesti asjade käiguga rahul või lihtsalt hoiab end tagasi ja ootab kuni saab kellelegi oma uuest nõmedast assistendist rääkides ebameeldivad tunded välja elada. Teate, seda viimast ma tegelikult ei usu, aga ebakindlusest ronivad inimestele ikka nõmedad mõtted pähe. Nii ka mulle.

Usun hoopis, et leidsin esimesel katsel selle, mida olin tulnud siia otsima. Tõestuse, et kõik on võimalik :) On võimalik jääda täiesti tavaliseks inimeseks ka peale kohutavat õnnetust. Ei ole vaja muutuda kibestunud „Delfi kommentaatoriks“ ja teiste peale oma kurvast elusaatusest tingitud viha välja elada. Võib hoopis rõõmu tunda igast uuest päevast (no mõned sinised esmaspäevad välja arvata), hoida maailma asjadel silma peal, käia koolis/tööl, leida uued hobid ja lõputult palju muudki. Te ei kujuta ette kui inspireeriv on ühel minusugusel võhikul seda kõrvalt vaadata!

Kogu arsenal erinevatest abivahenditest, mida puudega inimesed kasutavad, tekitas minus alguses veidi kõhedust. Igasugu haiglavoodid ja hingamisaparaadid on ju ebameeldivad, eks? Enam mitte. Võttis aega päevake-paar, et kogu see keeruline tehnika tunduks elu kõige normaalsema osana :) Väga selge näide sellest, et hirmu ja ebamugavustunnet tekitab paljuski teadmatus.

Mida teete teie kui märkate tänaval puudega inimest? Jääte passima? Pöörate pilgu ära? Nüüd kui ma kõnnin ise ratastooli kõrval või taga, saan ma jälgida inimeste reaktsioone. Üks on kindel – tähelepanu tõmbab puudega inimene ka siin, kus neid tänavatel väga palju ringi liigub. Eestis on raske puudega inimene üldjuhul (hoolde)koduseinte vahel peidus ja seetõttu võiks tänavapildi järgi arvata, et meil ainult terved inimesed elavadki. Raske füüsilise puudega inimene peab Eestis oma elu sisuliselt lakke vahtides ära raiskama, olgu tal ükskõik kui terav mõistus, sest abi lihtsalt mitte kusagilt ei saa. Inglismaal toimivad piirkonniti erinevad sotstoetused, mõnes kohas paremad, mõnes kehvemad. Nendele toetudes saab puudega inimene lubada endale medõdesid, söögitegijaid, assistente. Ja abilised saavad tööd teha, erinevalt umbes 100 000st eestlasest praegu. Kurvaks teeb selline asi. Tõsiselt kohe.

Vaimse puudega klientideni pole ma veel jõudnud. Peale seda tuleb siia kindlasti üks hulga õnnetum peatükk. Praegune õppetund on pea üdini positiivne, sest sain taaskord kinnitust sellele, et välimus ei ole oluline, loeb see, mis on inimese sees. Mõelge kui palju võib märkamata jääda kui keskendume kellegi suurele ninale või puseriti hammastele. Mõistlikum on inimesele silma vaadata ja tema juttu süveneda, sealt võib nii mõndagi ilusat leida :)

Nagu leiutaks jalgratast… Ülaltoodu peaks olema ju kõigile iseenesest mõistetav. Ma arvasin, et see on nii vähemalt minu puhul. A näe kordamine on ikka tarkuse ema küll :D

Järgmise nädala teises pooles läheb asi raskemaks (loe: „väljakutsed“ on suuremad :p). Lähen abiks väikesele poisile, kes ei saa minuga rääkida ja pean muuhulgas tegema öövahetusi. Õnneks on kogu see lugu linnakeses nimega Chester :) Vabal ajal jälle turist!

Tujutõstjad

Suvalises järjestuses:

1. Jutukas bussijuht Portsmouthist Birminghami sõites. Rääkis tervele bussile põhjalikult ohutusnõuetest, tulekustutitest jms ning lõpuks teatas, et leave all the worrying up to me and just enjoy the ride :)

2. Valge habemega härrasmees, kes ülekäiguraja juures stoppmärki hoiab, et lapsed ohutult kooli saaks. Hõikas hommikul kell 8 nii rõõmsal häälel mulle Good morning, et terveks päevaks tuju hea :)

3. Isa helistas :)

4. Emale helistasin ise :)

5. Suurel staadionil oli täna jalkamatš. Kõik laulsid midagi, kui sealt mööda jalutasin :)

6. Päike paistab. Jätkuvalt!

Viimase vaba päeva hommik käes ja tuju hea. Võtan suuna kesklinna, et paar vajalikku asja muretseda. Muuhulgas püüan täita oma lubaduse John uuesti üles otsida ja nimetet heategevusega liituda. Alustan viimasest. Magustoit enne põhirooga J Esimesel katsel ma Johni ei leia aga keeldun nii kergesti alla andmast. Lippan kõrvaltänavasse internetipunkti, et googli abil soovitud küsimusele vastus leida. Kus on John :D? Maksan letis olevale indialasele 50 penni ja saan kõikvõimsa arvuti taha. Kõikvõimsaks teeb selle masina küll ainult netiühendus, sest muidu oleks tegemist täieliku panniga. Asi on ikka väga ajast ja arust. Google kinnitab mulle, et wrvs’i esindajad on just selles kaubanduskeskuses, mille ma hetk tagasi olin läbi otsinud. Mis siis ikka, uuele ringile, sest vaevalt ma enne päris täpselt aru sain mis nurgatagused vaatamata jäid. Võõras koht ikkagi. Ei lähe kaua kuni soovitud mees leitud saab J Kõigil hea meel, lobiseme jälle maast ja ilmast, ning paberite täitmise lõpuks küsib John kas ta võib mu andmeid väga ebaprofessionaalsel viisil kasutada ja mulle mõni aeg helistada. Luban tal seda teha J

Olen maalaps

Kasutan oma puhkuse viimaseid päevi ära ja lähen lõunasse R’ile külla. Tema saadeti meie eestlaste pundist kõige kaugemale elama ja lühike külaskäik Lissi nimelisse kohta võtab vähemalt kaks päeva. Inglismaa on suur – üle kuue tunni sõitu erinevate transpordivahenditega sinna ja sama kaua tagasi. Etterutates võin öelda, et üritus oli igat minutit bussis ja rongis kanni haigeks istumist väärt!

Niipea kui Lissis rongi pealt maha astun, ütleb mulle sisetunne, et midagi väga head on tulemas. Jalutan mööda pisikest peatänavat R’ile vastu ja otsin silmadega tuttavat erkroosat värvi. Seda aga ei ole, sest R on täieliku kostüümivahetuse teinud. Isegi ilma kirka roosa sallita särab ta nagu alati J Nii hea on jälle tuttavat nägu näha! Jalutame mööda teeserva edasi ja lobiseme. Meie ümber on mets. Mets! Lõhnab täpselt nii nagu üks mets peab lõhnama, linnud laulavad ja roheline on ümberringi. Liss on täpselt selline nagu ma ühte inglise külakest ette kujutasin. Majad on väikesed, ei mingeid ridaelamuid sadade meetrite kaupa, rahvast on vähe, aiad hoolitsetud. Tasapisi jõuame õhtu pärlini – R’i bed and breakfasti juurde, kuhu ta koos teiste uute tulijatega on elama paigutatud.

Astume hoovi ja vau – vastu vahib the perfect English cottage. Vt pilte Facebookis. Ma ootasin midagi head.. aga nii head?! Vaimustun. Ja asi läheb kohe veel paremaks. Nimelt teisel pool maja on midagi mäeoru sarnast ja akendest avanevad tänu sellele täiesti hingematvad vaated. Ahmin õhku ja üritan seda ilu endasse talletada. Mõistan, et ei saa sellega hakkama ja olen rahul, et fotoka kaasa võtsin. Maja on väga inglisepäraselt sisustatud, palju vana mööblit ja nipsasjakesi. Seinu ehivad arvukad maalid, millel mitmetest on kujutatud balletitantsijaid J Tants! Saate te aru TANTS! Ma ei suuda teile kuidagi oma emotsioone edasi anda, sest sõnu jääb lihtsalt väheks. Vaadake parem pilte ja vaimustuge kaasa!

Majas elab peale R’i veel üks eestlane, kellega õhtu otsa vestleme, et firma ja töö asjus targemaks saada. Hoopis lõbusamad teemad võtame ette vastu ööd R’iga kahekesi. Mulle väga meeldib igasugu vahvaid lugusid kuulata inimeste minevikust ja olevikust, mõtetest ja tunnetest. R’il neid õnneks jagub, nagu minulgi, ja veedame üksteist tundma õppides mõned väga mõnusad tunnid. „Ma tahan kohtuda uute inimestega“ tundub selline trafaretne sõnakõlks aga kui sellesse süveneda, siis tuleb tõdeda, et see on tegelikult meeletult oluline osa elust. Eriti, kui oskad seda hinnata ja need uued inimesed on samavõrd fantastilised kui minu uued inimesed J

See viib mõtted vanade inimeste juurde. Minu armsad kallid vanad sõbrad! Minutine paus koduigatsuseks J

Hommikul jooksen fotokaga mööda maja ja ümber maja ringi, et koht iga nurga alt pildile jäädvustada. Tulemust näete allpool. Naudin vaadet ja hingan puhast õhku. Väga mõnus muide, linnavurled, kobige maale puid kallistama! Peale põhjalikku kassisügamist võtan ette tee tagasi rongijaama. Kassi karv on läbinisti staatilist elektrit täis, nii et jääb mulje nagu keegi poleks talle tükk aega korralikult pai teinud.

Seisan raudtee ülesõidu ees ja vaatan allalangetatud piirete taga seisvaid inimesi. Teisel pool teed teeb üks vanahärra vankrilapsele naljakaid nägusid ja suhtleb tita emaga. Nad ei tunne teineteist. Siin suheldakse armsal moel ka võhivõõrastega. Hea soe tunne tuleb endalgi peale neid jälgides. VIUH-VIUH-VIUH tuiskab järsku mööda kiirrong. Appi kuidas ma ehmun! Teadsin, et nad sõidavad kiiresti, aga see on ikka liig mis liig. Rongiga tuleb kaasa tuulehoog, mis mu soengu täiesti sassi ajab. Seni on olnud nii tuulevaikne päev, et lehed ka puu peal ei liigu. Uhhh kuri tsivilisatsioon ründab väikelinna idülli!

Varsti tuleb Portsmouthi rong, nii et ronin perroonile seda kannatlikult ootama. Jälle lendab mööda üks kole kiirrong. Nüüd oskan seda juba oodata aga ikka tuleb vereringesse natuke adrenaliini juurde. Küll ma kunagi harjun. Ilmselt üsna varsti J Rongis on mõnusalt vaikne ja jätan oma mp3 mängija taaskord kotti. Kasutan seda siin kahtlaselt vähe. Pea on nii mõtteid täis kogu aeg, et pole lihtsalt mahti muusikat kuulata. Praegu keerlevad kahtlaselt veidrad mõtted peas ja enesetunne on kuidagi habras. Nagu läheks kodust ära või miskit. Ei saagi aru miks. Jälgin aknast mööduvaid rohelisi aasi, lambaid ja hobuseid. Tunne läheb järjest hapramaks. Mis mul viga on? Süüdistan puhast õhku, rohelust ja linnulaulu. Aus loodus sunnib vist endassegi ausamalt suhtuma. Õrnake ma ju olen siin, üksinda rongis istumas. Oma osa on kindlasti veel paaril kehvasti magatud ööl ja ühel mehel, kelle juurde mu mõtted rändasid. Viimati nägin nii ilusaid vaateid tema aknast. Tean, et see tunne läheb järgmiseks hommikuks mööda, kui olen öö mõnusalt ära maganud ja tähelepanuhäireid tekitavas linnakäras tagasi. Mul on õigus, täpselt nii lähebki J

Niih, vahepeal pole suurt midagi toimunud. Ajasin kaks päeva telefonitsi oma manageri taga ja üritasin leppida tõsiasjaga, et firma on endale suurepärase müügitööga kujundanud reaalsusest üsna kaugele jääva mulje. Koolitusnädala käigus oli kõik peensusteni ära organiseeritud, kuid see mugavus kadus niipea kui me uksest välja astusime. Siis pidi igaüks ise enda eest võitlema hakkama. Mina võitlesin ja sain järgmiseks nädalaks tööle, samas kui nii mõnigi vanem olija ootab ja ootab, et tema manager end liigutama hakkaks. Kurb. Vahepeal mõtlesin, et maksan oma karmavõlga kõikide poole vinnaga juhitud projektide eest, sest nüüd sõltub minu heaolu suuresti sellest kui hästi mu nö projektijuht oma tööd teeb.

Tagasipõige teisipäeva.

Jalutan rahulikult mööda kaubanduskeskust kui üks pikk mütsiga noormees mu kõrvale kutsub. Tegemist on ühe heategevusorganisatsiooni esindajaga, kes kutsub inimesi püsiannetusega liituma. Üritan talle siis selgitada, et oh ma olen värske pooleldi töötu immigrant (too moment mul veel kindlat ülesannet järgmiseks nädalaks ei olnud) ja seetõttu ei saa endale püsiannetust lubada. Aga selle asemel, et mind oma teed saata, hakkab ta küsimusi küsima. Kuskohast ja kauaks ja miks jne jne. Asi lõpeb sellega, et lobiseme maast ja ilmast üle poole tunni J Õnneks kahemõttelistest naljadest ja kergest flirdist asi suurt kaugemale ei lähe, telefoninumbrid jäävad vahetamata ja kõigest kallistan teda hüvastijätuks. Korralikult. Ta hüüab mulle midagi järele aga raputan lihtsalt pead, vehin kätega ma-ei-kuule-liigutusi ja kõnnin naeratades minema. Naeratus püsib päeva lõpuni. Esimene armas inglise poissmees on leitud :D

Kuna ka kaubanduskeskuse poiss, nimetagem teda John, soovitas mul inglasi peksta, et töö asjad kindlas suunas liikuma hakkaksid, siis helistasin hommikul esimese asjana uuesti managerile ja tegin natuke kurjemat häält. Oh üllatust, umbes poole tunni pärast oli mul järgmiseks nädalaks töö olemas! Olin endale lubanud, et kui nüüd kohe töö saan, siis otsin Johni uuesti üles ja liitun tema propageeritud heategevusega. Idee oli organisatsioonil ju armas: manageerida mitut kümmet tuhandet vabatahtlikku, kes käivad vanurite kodudes neid abistamas. Näiteks poest süüa toomas, apteegis rohtude järel või lihtsalt vanainimesega teetassi taga vestlemas, et nad end üksikuna ei tunneks. Paraku ei leidnud ma Johni enam üles. Laupäeval proovin uuesti. Ta pidi „siin“ kuni laupäevani olema. Kus see „siin“ täpselt on, ma tegelikult ei tea :D

Muinasjutumajas

Mulle meeldib turist olla J Käisin Birminghamis L’il külas tema suurepärast uut elamist vaatamas. Tüdrukud paigutati kohta nimega Old Lodge, mis on mingid sajad aastad vana ja asub otse surnuaia väravast sees. Pildi pealt võite vaadata kui palju tonlik kirjeldus tegelikkusele vastab. Minu meelest täielik muinasjutumaja! Surnuaed võtaks ilmselt natuke harjumist aga sellesse võib ju suhtuda kui tasuta elukooli kursusesse. L on tubli – ümiseb Adams Family tunnusmeloodiat ja on rõõmus. Respekt!

Birmingham on suur, mitmevärviline ja minu jaoks väga loogiliselt ülesehitatud linn. Piisas paljundatud kaardist ja ühest hästi informeeritud Tesco kassapidajast, et ma õigesse kohta valutult pärale jõuaksin. Valgest maailmast tulnud eestlasena paneb Birminghami multikultuursus alguses veidi võõrastama. Püüan tumedama nahavärviga inimesi mitte jõllitama jääda aga vahel saab uudishimu minust võitu ja keskendun pikemaks ajaks näiteks kellegi soengu uurimisele. Tahaks kasutada võimalust ja moslemite kultuuri natuke paremini tundma õppida. Paraku ei julge. Nii piinlik kui see ka pole, kardan ma peaaegu kõiki värvilisi. Arvestades mu tugevat antirassistlikku meelestatust, tahtsin ise endale valusasti vastu pead virutada, kui avastasin, et tee küsimiseks otsisid mu silmad tänavalt valget inimest. Eestis ei tuleks mulle mõttessegi Jamesiga kohtudes teda nahavärvi pärast näiteks kallistamata jätta, siin aga peidan silmad kui tänaval mõni pikk must mees vastu tuleb. Samas valgele tervisejooksjale naeratan laialt ja ootan ära kuni ta vastu tervitab, enne kui pilgu mujale suunan. Olgu, võib-olla oli asi selles, et ühtegi värvilist tervisesportlast pole mulle veel vastu tulnud. Võib-olla on asi hoopis selles, et tunnen end immigrandina siiski haavatavamalt kui kodumaal. Piinlik on nii ehk naa L Selles osas olen endas sügavalt pettunud ja loodan, et asi paraneb ajaga. Ettevaatlik võib olla ka hirmu tundmata.

Otsustasime L’ga Inglismaa toidule teise võimaluse anda. Ühes klassikalise sisustusega briti pubis tellisime alustuseks kohaliku siidri ja õlle. Polnud üldse paha J Maasika-pirni siider oli mõnusalt magushapu ja pudelisildile kirjutatud legend neljast põlvkonnast tublidest siidrimeistritest andis joogile veelgi nüansse juurde. See väikene kogus alkoholi tegi meie tuju suisa üliheaks, seega otsustasime lõunasöögi ajaks samasse kohta tagasi tulla. Jah, me jõime üsna hommikusel kellaajal. L on süüdi, ma olen tegelikult korralik J Söögiga meil paraku nii hästi ei läinud. Jõudsime näljastena mõne tunni pärast sama laua taha tagasi ja valisime menüüst kõige tüüpilisemad briti toidud. L tellis potatoes and mash ja mina fish and chips. L jäi nälga, sest ta ei suutnud seda õudust ära süüa, mis meile lauda toodi. Mingid värvitud vorstid hunniku kartulipudru otsa laotud ja pruuni kastmega üle valatud. Proovisin ka ja tänasin õnne, et ma seda ei tellinud, sest asi maitses sama halvasti kui välja nägi. Minu kala friikartulitega oli aga maitsetu. Või noh, maitses fritüüriõli järele… Järeldus kogu üritusest – tuleb poodi minna, päris toiduaineid osta ja välja nuputada kuskohast gaasipliit tööle käib.

Hea päev oli. Huvitav kas kõik maailma L’id on nii armsad kui minu omad? Siinkohal tervisi Tallinnasse ;)

Turist

Nädala lõpp on käes. Uued teksad ka J Minusugustele ihnuritele on siin shoppamine väga kergeks tehtud. Isegi ilma aledeta leiab väga mõistliku hinnaga kaupa. Brändinimede jälgijatele on siin ka oma odav pood, mille nimi hetkel ei meenu. Sealt leiab kõike alates Tigi šampoonist kuni Nike dressideni aga konks on selles, et otsida tuleb samuti korralikult. Asi on üles ehitatud natuke kaltsuka sarnaselt: püksid ühes nurgas, pluusid teises, kõik suurused ja margid ja värvid segamini.

Olen nüüd otsaga Wolverhamptonis ja kogu see poodlemisinfo on mul selge seetõttu, et üritasin oma vaba laupäeva sisustada nagu ühele tüüpilisele britile kohane: käisin mööda kaubanduskeskusi, istusin pargis ja sõin mäkis lõunat. Ürituse tulemusena on mul nüüd natuke vähem raha, rohkem riideid, peavalu, süda paha ja kerge päikesepõletus. Ahjaa usina turistina käisin ka ühes 1000 aasta vanuses kirikus ja kolasin muidu sihitult mööda linna. Alustuseks käib küll. Kaua ma ilmselt niiviisi ei jaksa kuid millal ma täpselt tööle hakkan pole ka teada. Praegu puhkan osaliselt tasustatuna ja elan firma kulul rõõmsat turistielu. Päris hea oleks, kui mingi väike värdjas hirm ei hingaks kuklasse, et ai ai ehk sa ei saagi omale hoolealust… Grrrrr. Õnneks ei sega see mul homme Birminghami sõitmast ja teisi kursustel osalenud eestlasi üle vaatamast. Kaks tükki meist sattusid mulle õnneks üsna lähedale – paarkümmend minutit rongisõitu ja kohal J Samas ega ma ilmselt siia kanti jää, sest eeldatav patsient on kaardi pealt vaadates sutsu kõrgemal. Chester oli vist selle koha nimi. Hoidke mulle pöialt, et varsti saaksin sinna kolida!

Veel muljeid

Kultuurishokk

Eile õhtul läks internet ära (eelmisel nädalal tegelt, ajal kui veel hotellis elasime) – too many users. Helistasin siis receptionisse, et näe selline arusaadav veateade tuleb ja palun tehke korda. Vastus: „Ah, oh yes, that happens sometimes. Please try again arter 30 minutes and if it is not ok by then call me back.“ Ma olin sellise vastuse peale nii hämmeldunud, et tänasin ja panin toru hargile. Mis mõttes poole tunni pärast?! Mis ma pool tundi tegema pean?! Kes kurat laseb inimesel pool tundi netti oodata ja ei jooksegi kohe hetkega asja korda tegema?! Kuhu kiviaega ma kolisin?!

Söögist

Jamie Oliver on õige asja eest väljas, sest kui keegi briti lapsi korralikult sööma ei õpeta, siis varsti elavadki siin ainult immigrandid. Kohalikud surevad lihtsalt kehva toitumise tagajärjel välja.

Esimesel nädalal toidab meid tööandja ja lõunaks antakse ainult võileibu. Iseenesest korralikke võileibu „with various fillings“, mis on väga maitsvad ja mõni võib-olla tervislikki. Aga siiski L Keskmine eestlane ei söö kuu aja jooksul ka nii palju saia kui meie siin nädalaga. Kõige esimene toidupakk oli paberkotikese sisse valmis pandud. Purskasin naerma kui sealt juustuvõileiva, krõpsupaki, coca cola ja kummikommid välja sikutasin. Tegelikult oleks pidanud nutma hakkama.

Õhtusööke on see eest paras jõuluorgiaga võrrelda. Suured korralikud portsud, mida ei saa poolikuks ka jätta, sest nii hea on. The Olive Branch ei ole tüüpiline resto, kus taldrikule pannakse pooliku viinamarja suurune lihatükk koos kastmenirega. Söögid on tasemel ja suured. Creme brule, mereannipada, lammas (väga hästi tehtud lammas, ütleks isegi, et ideaalne lammas). Nädala lõpus ostan ma uued teksad mitte sellepärast, et vanad kulunud on, vaid sellepärast, et nad enam jalga ei mahu J

Esimesed muljed

Ilmast ja eluolust.

Inglismaal on kevad J Päike paistab (!?) ja suhteliselt soe on. Inglased arvavad, et on väga soe ja paljud neist jooksevad suveriietes ringi. 15 soojakraadi juures ei ole paeltega kleidikese ja sandaalidega naisterahvad üldse harv nähtus. Samuti mitte paljasvarbalised vankrilapsed :S Hoopis ilusamat vaatepilti pakuvad sajad poolmetsikult kasvavad nartsissid. Kõik teeääred on neist kollased ja me võitleme tungiga neid omale tuppa vaasi korjata. Eks näis millal esimene murdub. Shoppingutuuridel murdume lausa kambakesi, sest sellise valiku ja hindade rohkuse juures lööb silmade eest lihtsalt kirjuks. Ühte pisikesse Telfordi linnakesse mahub üks hiigelsuur kaubanduskeskus, millesse omakorda sadu poode seinast seina ulatuvate hindadega. Tegime katse pistiku adapteriga. Sama funktsiooniga tehnikavidin maksis Bootsis 4.99 naela ja paarsada meetrit kõrval, seejuures sama katuse all asuvas Asdas, maksis julla juba 1.75 naela. Kokkuhoidlikult elada on siin vägagi võimalik kui inimene ainult viitsib ringi tuuseldamisega vaeva näha.

Tööst ja kolleegidest.

Eestlastest on koos üsna värvikas seltskond. Kokku on meid neli: mina, L, R ja I. L on peaaegu otse keskkoolist, elavaloomuline ja häälekas tüdruk. Kallistab mind kui mul on külm ja on muidu armas J R on kolme lapse ema, kes ootab oma peret ja loomaaeda varsti saareriiki järele. Tal on suurepärane huumorimeel ja tohutult heleroosat elurõõmu. Ega muidu kolme last vist naljalt ei tee ka :D Õppinud eripedagoog ja Hunt Kriimsilm saja erineva ametiga. I’st ei ole ma veel väga sotti saanud. Vaiksevõitu veidi, aga võib-olla vaga vesi sügav põhi.

Teine suurem punt on ungarlased, kuhu kuulub samuti väga eripalgelisi inimesi: sotsiaaltöötajaid, niisama osavaid tibisid, elukutselisi võõras riigis elajaid ja hooldajaid jne jne jne. Eredamaid pärle seal on kahtlemata üks lühikese soenguga pisikest kasvu keskealine naisterahvas, kes on lapsed suureks kasvatanud ja tuli nüüd „olulist/meaningful“ tööd otsima. Tasub ära mainida, et tegemist on kõrgharitud inglise filoloogiga, kes on aastaid õpetaja ja lisaks veel joogainstruktor olnud. Et nüüd siis meaningful work?!

Mõni üksik inglane on samuti meie sekka ära eksinud. Ei olegi ainult immigrandid, jei J Meie koolitusgrupis on nooruke kahe lapse ema, kes on seda tööd varemgi teinud. Ta on nii siiras ja vahetu ja loomulik, et iga inglane tahaks just teda enda hooldajaks. Jättis endast väga ilusa ja intelligentse inimese mulje. Mulje sellepärast, et ei tahaks teda üle kiita :D Ei tea ju kindlalt… Võib-olla on iglased lihtsalt nii osavad mulje jätmises. Umbusklikkus kuubis.

Firma on UK’s oma ala peal esirinnas ja seda on tunda. Koolitused on igati korralikud, lektorid ise hooldajatest välja kasvanud pikaajalised töö patrioodid, materjalid ja igasugune muu organiseeritud tegevus täiesti eeskujulik. Kõik on brittidele omaselt viisakad, soojad, nalja ja naeru täis inimesed. Lisaks sellele ka oma ala spetsialistid. Iga detaili kohta on välja töötatud protseduurid, mida keegi peaks järgima, et asjad sujuksid. Paraja vaba kasvatusega kontorist tulnuna on see mulle veidi võõras aga sisendab turvatunnet, et ma ei saa oma uue ameti peal infopuuduse tõttu mingit käkki kokku keerata. Vabadus ja paindlikkus meeldib mulle ka väga, aga praeguses situatsioonis ei oskaks ma sellega midagi peale hakata.

Organiseeritus tundub brittidele olevat sama loomulik kui hingamine kuid nad suudavad seejuures ikkagi inimlikuks jääda. Täna juhtusime poeskäiguga hiljapeale, või noh tegelikult on häda hoopis selles, et kõik poed pannakse umbes viiest kinni :S Vaatasime niisama ühes riidekaupluses ringi kui kõlaritest hakkas kostuma viisakaid hüüdeid, et tulge palun kassadesse, me paneme varsti poe kinni. Kuna kellelgi meist otsest ostusoovi ei olnud, siis jäime rahulikult oma pluusikesi edasi uurima. Sulgemiseni oli ju veel kümmekond minutit. Ühtäkki teatab mööduv suur ümmargune turvamees uuesti, et palun minge kassadesse, sest me hakkame sulgema. Vastasime, et me ainult vaatame, mille peale ta koheselt rõõmsaks läks ja teatas, et oi then enjoy enjoy. Ta oli kohe siiralt, pea ülevoolavalt rõõmus, mis ühe kodumaise turvamehe kehas oleks lausa veider tundunud. Aga siin nad sellised ongi. Vähemalt valdav enamus inimesi. Natuke harjumatu ja veider aga väga väga väga meeldiv J

Üks tore tegelane tuli veel meelde. Nimelt meie rokkmuusika klassikuid kuulata armastav bussijuht tervitab meid igal hommikul kõlava Hello’ga ja ronib sihtpunktis ukse juurde seisma, et igaüht isiklikult taaskord hoiatada: ära löö oma pead väljudes ära. Hea, et ta hoiatab, sest vastasel juhul oleks meil kõigil juba mitu muhku… Hommikud on kohe toredamad kui bussikõlaritest tuttav Queeni „I Love Rock’n’Roll“ vere käima tõmbab!

Midagi romantiliste komöödiate fännidele

R rääkis eilses õhtusöögilauas meile ilusa tõestisündinud armastusloo. Tartus tudengite kevadpäevadel kohtuvad poiss ja tüdruk. Armuvad. Teevad pulmad. 7 päeva pärast! Kolm päeva kestva peo ja saja külalisega! Kuidas?! Väidetavalt pidid tudengid kõike suutma :D Paarike saab kolm last. Noh, kas tuleb juba tuttav ette? Lahutab L Ja siis saab jälle kokku ja elab õnnelikult edasi. Ühel õhtul tuleb mõlemal korraga mõte võtta oma seitse kompsu, kolm last ja koduloom ning kolida ajutiselt välismaale. Õppida keelt, avardada silmaringi jne Lastele ka mõte meeldis, elasid hingega kaasa ja nüüd on emme otsaga võõras riigis kohal J Mõned inimesed on kokku loodud. Armastus on võimalik. Ilus.

Seiklustest

See „jama“, millest ma eelmises postituses kiirelt üle libisesin: autoõnnetus. Ma ei oska Inglismaal sõita :S Ai! Ego ja enesekindlus said valusalt pihta praegu.

Kohe esimesel päeval tuli meie sõiduvõimet hindama üks ülilõbus meesterahvas. Ütlen kohe ära, et peale esimest sõidutundi ta enam nii lõbus ei olnud. Hiljem oli jälle J Õnneks. Ma, suure entusiastina, läksin kohe esimesena rooli. Algus oli hoolimata segadusse sattunud seljaajust (liigutas mul paremat kätt kogu aeg, aga kang oli ju nüüd vasakul pool) üsna hea. Sain kiita. Ilmselt oma 5 minutit enne sõidutunni lõppu suutsin ma aga vastu jalakäijate ohutussaare äärt sõita, ja nii õnnetult, et mõlemad vasakpoolsed kummid olid puruks ja kusagilt tuli isegi suitsu… Unustasin vist ära, et vasakul pool on nüüd suurem osa autost, või tõenäolisema variandina ma lihtsalt ei märganud seda ohutussaare äärt, sest jälgisin saarele püstitatud poste, mis olid äärest endast üsna kaugel. Ega sellel põhjusel suurt vahet polegi L Fakt on see, et õpetaja sõnul ei ole tema eluaegse praktika jooksul keegi autot veel nii ära lõhkuda suutnud. Oi tore! Esimene! :S

Igastahes sõita mul siin nüüd ei lubata. Vähemalt mitte kliente sõidutada. Load jäid õnneks ikka alles :D Eks näis nüüd millise hoolealuse ma endale saan, sest sellise sigadusega sain hakkama…

Natuke mures. Ainult natuke J Suures plaanis on elu endiselt päris hea J

Minek

Üks pikk hetk. Üks ilus ja hindamatu tunnike.

Istun lennukis, oma mõtetega kahekesi. Liina tukub mu õla najal ja ilmselt põõnavad teisedki. Hoolimata öisest äratusest ja vähem kui kolmetunnisest unest olen ma kaotanud võime ükskõik kus ja ükskõik millal magama jääda. Tunnen sellest puudust, aga eks praegu tuleb siis piirduda padjaks olemisega ja see on ka omamoodi mõnus.

Mulle teatavasti meeldib oma emotsioonide küljes kõlkuda. Kuidagi kahju on nendest kiirustades lahti lasta. Seekord ei olegi tegu millegi nostalgilisega, sest üks ilusamaid nädalaid viimaste aastate jooksul ei ole jõudnud veel mälestuste uttu vajuda. Naeratan vaikselt omaette ja pühin järjekordse pisara. Ma olen õnnelik. Nii õnnelik, et nutma ajab.

Viimane nädal tõi lõpliku kindluse, et see hirmus ebapraktiline ja natuke põhjendamatu plaan ajutiselt välismaale kolida on õige. Iga jama, mis nüüdsest edaspidi mu teele satub on väärt läbipõdemist, sest ilma äraminekuta ei oleks olnud neid maagilisi hüvastijättudega kaasnevaid hetki.

Kuna ma kirjutan seda asja esmaspäeval, siis võin etteruttavalt öelda, et esimene jama on käes :D aga sellest natuke hiljem.

Ma olen alati arvanud, et mul on sõpradega kohutavalt vedanud aga reisieelsel ajal suutsid nad mind ikkagi korduvalt üllatada. Nende toetus, usk ja armastus annavad tohutult meelekindlust oma unistusi ellu viia. Usun ja usaldan oma sõpru, eriti neid, kes kõrval püsinud 10-15 aastat ja kui nemad ütlevad, et mul on õige mõte ja ma saan kõigega hakkama, siis järelikult nii on :) Vastasel juhul istuksin ma praegu Graniidi tänaval ja sügaksin kassi, kellest ma tegelikult väga puudust tunnen. Teda näidatakse mulle nüüd mõnda aega läbi Skype, nagu Helinitki.. Pisar.

Tänud kõigile, kes viitsisid end Lasnamäele vedada, et enne pikka pausi natuke koos pidu pidada. Sööki ja jooki jäi kahtlaselt palju järgi, nii et millalgi suvel või sügisel tuleb uus üritus teha. Ilmselt teen selleks ajaks uue parema salati ka :) Tohutult armas oli nii mitmeid erisuguseid inimesi rõõmsalt ühe katuse all näha! Pai teile!

Meie eraviisilisi kohtumisi nautisin ma aga veelgi enam. Ohh Tartu viikend ja lugematud tassid teed Tallinnas.

Väga palju nutmist ei olnudki kui perekond ja töö välja arvata. Täiesti arusaamatu, kuidas elatakse ilma emme ja issita, kes internetis mängleva kergusega suhelda ei oska, aga näe telefonid käivad kah kui paremat pole :) Töö oli hea ja mugavustsoonist väljumine ikka hirmutab natuke, rääkimata nendest vahvatest kingitustest, mille mu suurepärased kolleegid välja mõtlesid. Pealegi kui sind nii kõvasti kallistatakse, siis ikka pigistab pisara välja :) Ekskolleegidele: juhuks kui te satute seda asja lugema, siis infoks niipalju, et kõik peale kruusi ja karu sai kaasa! Need kaks langesid lihtsalt pagasipiirangu ohvriks.

Liiga kiiresti läbi saanud Reval Cafe õhtukene jättis hinge vist kõige kergema tunde üldse. Mõne inimese puhul lihtsalt tead, et ta on olemas ka saja aasta pärast ja kõik klapib endise kergusega. Nii on alati olnud ja nii ka jääb.

Ma tahaksin siia kirja panna kõik hüvastijätaud koos kõikide pisidetailidega kuid praegu hoian need endale. Suurvirksude pere aga ei pääse avalikku veebi üles panemisest, kuna nemad jõudsid mu üllatuse nimel ikka korralikult välja vihastada ja see on väike teenimatu kättemaks neile.

Nimelt peale kõiki häid soove ja ilusaid sõnu helistavad mulle Reivo ja Maarja, reede õhtul kell 11 (kuue tunni pärast läheb lennuk), et viriseda ühe unustatud tordikandiku pärast ja küsida miks ma küll ei maga (telefoniga rääkimise ajal?!). No olgu, seda trikki on ennegi nähtud, kus nad võtavad miski teema, et mu kallal norida, kuigi tegelikult kontrollivad kas ma olen elu-tervise ja hea tuju juures oma uhkes üksinduses keset Lasnamäge. Väga armas, et nad hakkasid tihemini külas käima kui ma kesklinnast ja seega ka neist ajutiselt kaugemale kolisin :D Sellised veidrad aga head inimesed on.. Järgmisel hommikul või noh öösel helistab Reivo mulle uuesti, et küsida kas ma tema hinnalise kandiku võtsin kaasa. Siis ma sain juba natuke kurjaks, et käigu põrgu oma kandikuga ja lasku mul rahus lennujaamas check ini teha. Panen toru ära ja keeran juhtumisi ümber - seal seisavad Suurvirksud kogu hiilguses :D Issi, emme ja tita ka kaasa võetud. Vot seda ma ei osanud oodata! Veel vähem oskasin ma oodata Maarja pisaraid ja Reivo tõsist ja rahulikku häält, mida ei kuule just eriti tihti, et mitte öelda iialgi :) Siiani imestan, et kas ikka tõesti oli nii.. See pere on oma iroonilise huumorimeele, sarkasmiarmastuse ja hea toiduga väga sügavale mu hinge pugenud ja ometi üllatas, et ma neile ka nii palju korda lähen. Ehhh :')

Üks eriline lennujaama hetk, mis kunagi meelest ei lähe. Isegi ema ei hakanud nutma, eriti :) Parim algus sellele reisile!

Eellugu

Olen nüüd otsaga Inglismaal, aga olulisim lugu, mida teiega jagada tahan, on hoopis Eestimaalt pärit :)

Kunagi kui mahti saan siis kirjutan teie (ja enda) jaoks lahti ka mineku põhjused, ehk siis selle koledama ja segasema eelloo.