Veel muljeid

Kultuurishokk

Eile õhtul läks internet ära (eelmisel nädalal tegelt, ajal kui veel hotellis elasime) – too many users. Helistasin siis receptionisse, et näe selline arusaadav veateade tuleb ja palun tehke korda. Vastus: „Ah, oh yes, that happens sometimes. Please try again arter 30 minutes and if it is not ok by then call me back.“ Ma olin sellise vastuse peale nii hämmeldunud, et tänasin ja panin toru hargile. Mis mõttes poole tunni pärast?! Mis ma pool tundi tegema pean?! Kes kurat laseb inimesel pool tundi netti oodata ja ei jooksegi kohe hetkega asja korda tegema?! Kuhu kiviaega ma kolisin?!

Söögist

Jamie Oliver on õige asja eest väljas, sest kui keegi briti lapsi korralikult sööma ei õpeta, siis varsti elavadki siin ainult immigrandid. Kohalikud surevad lihtsalt kehva toitumise tagajärjel välja.

Esimesel nädalal toidab meid tööandja ja lõunaks antakse ainult võileibu. Iseenesest korralikke võileibu „with various fillings“, mis on väga maitsvad ja mõni võib-olla tervislikki. Aga siiski L Keskmine eestlane ei söö kuu aja jooksul ka nii palju saia kui meie siin nädalaga. Kõige esimene toidupakk oli paberkotikese sisse valmis pandud. Purskasin naerma kui sealt juustuvõileiva, krõpsupaki, coca cola ja kummikommid välja sikutasin. Tegelikult oleks pidanud nutma hakkama.

Õhtusööke on see eest paras jõuluorgiaga võrrelda. Suured korralikud portsud, mida ei saa poolikuks ka jätta, sest nii hea on. The Olive Branch ei ole tüüpiline resto, kus taldrikule pannakse pooliku viinamarja suurune lihatükk koos kastmenirega. Söögid on tasemel ja suured. Creme brule, mereannipada, lammas (väga hästi tehtud lammas, ütleks isegi, et ideaalne lammas). Nädala lõpus ostan ma uued teksad mitte sellepärast, et vanad kulunud on, vaid sellepärast, et nad enam jalga ei mahu J