Minek

Üks pikk hetk. Üks ilus ja hindamatu tunnike.

Istun lennukis, oma mõtetega kahekesi. Liina tukub mu õla najal ja ilmselt põõnavad teisedki. Hoolimata öisest äratusest ja vähem kui kolmetunnisest unest olen ma kaotanud võime ükskõik kus ja ükskõik millal magama jääda. Tunnen sellest puudust, aga eks praegu tuleb siis piirduda padjaks olemisega ja see on ka omamoodi mõnus.

Mulle teatavasti meeldib oma emotsioonide küljes kõlkuda. Kuidagi kahju on nendest kiirustades lahti lasta. Seekord ei olegi tegu millegi nostalgilisega, sest üks ilusamaid nädalaid viimaste aastate jooksul ei ole jõudnud veel mälestuste uttu vajuda. Naeratan vaikselt omaette ja pühin järjekordse pisara. Ma olen õnnelik. Nii õnnelik, et nutma ajab.

Viimane nädal tõi lõpliku kindluse, et see hirmus ebapraktiline ja natuke põhjendamatu plaan ajutiselt välismaale kolida on õige. Iga jama, mis nüüdsest edaspidi mu teele satub on väärt läbipõdemist, sest ilma äraminekuta ei oleks olnud neid maagilisi hüvastijättudega kaasnevaid hetki.

Kuna ma kirjutan seda asja esmaspäeval, siis võin etteruttavalt öelda, et esimene jama on käes :D aga sellest natuke hiljem.

Ma olen alati arvanud, et mul on sõpradega kohutavalt vedanud aga reisieelsel ajal suutsid nad mind ikkagi korduvalt üllatada. Nende toetus, usk ja armastus annavad tohutult meelekindlust oma unistusi ellu viia. Usun ja usaldan oma sõpru, eriti neid, kes kõrval püsinud 10-15 aastat ja kui nemad ütlevad, et mul on õige mõte ja ma saan kõigega hakkama, siis järelikult nii on :) Vastasel juhul istuksin ma praegu Graniidi tänaval ja sügaksin kassi, kellest ma tegelikult väga puudust tunnen. Teda näidatakse mulle nüüd mõnda aega läbi Skype, nagu Helinitki.. Pisar.

Tänud kõigile, kes viitsisid end Lasnamäele vedada, et enne pikka pausi natuke koos pidu pidada. Sööki ja jooki jäi kahtlaselt palju järgi, nii et millalgi suvel või sügisel tuleb uus üritus teha. Ilmselt teen selleks ajaks uue parema salati ka :) Tohutult armas oli nii mitmeid erisuguseid inimesi rõõmsalt ühe katuse all näha! Pai teile!

Meie eraviisilisi kohtumisi nautisin ma aga veelgi enam. Ohh Tartu viikend ja lugematud tassid teed Tallinnas.

Väga palju nutmist ei olnudki kui perekond ja töö välja arvata. Täiesti arusaamatu, kuidas elatakse ilma emme ja issita, kes internetis mängleva kergusega suhelda ei oska, aga näe telefonid käivad kah kui paremat pole :) Töö oli hea ja mugavustsoonist väljumine ikka hirmutab natuke, rääkimata nendest vahvatest kingitustest, mille mu suurepärased kolleegid välja mõtlesid. Pealegi kui sind nii kõvasti kallistatakse, siis ikka pigistab pisara välja :) Ekskolleegidele: juhuks kui te satute seda asja lugema, siis infoks niipalju, et kõik peale kruusi ja karu sai kaasa! Need kaks langesid lihtsalt pagasipiirangu ohvriks.

Liiga kiiresti läbi saanud Reval Cafe õhtukene jättis hinge vist kõige kergema tunde üldse. Mõne inimese puhul lihtsalt tead, et ta on olemas ka saja aasta pärast ja kõik klapib endise kergusega. Nii on alati olnud ja nii ka jääb.

Ma tahaksin siia kirja panna kõik hüvastijätaud koos kõikide pisidetailidega kuid praegu hoian need endale. Suurvirksude pere aga ei pääse avalikku veebi üles panemisest, kuna nemad jõudsid mu üllatuse nimel ikka korralikult välja vihastada ja see on väike teenimatu kättemaks neile.

Nimelt peale kõiki häid soove ja ilusaid sõnu helistavad mulle Reivo ja Maarja, reede õhtul kell 11 (kuue tunni pärast läheb lennuk), et viriseda ühe unustatud tordikandiku pärast ja küsida miks ma küll ei maga (telefoniga rääkimise ajal?!). No olgu, seda trikki on ennegi nähtud, kus nad võtavad miski teema, et mu kallal norida, kuigi tegelikult kontrollivad kas ma olen elu-tervise ja hea tuju juures oma uhkes üksinduses keset Lasnamäge. Väga armas, et nad hakkasid tihemini külas käima kui ma kesklinnast ja seega ka neist ajutiselt kaugemale kolisin :D Sellised veidrad aga head inimesed on.. Järgmisel hommikul või noh öösel helistab Reivo mulle uuesti, et küsida kas ma tema hinnalise kandiku võtsin kaasa. Siis ma sain juba natuke kurjaks, et käigu põrgu oma kandikuga ja lasku mul rahus lennujaamas check ini teha. Panen toru ära ja keeran juhtumisi ümber - seal seisavad Suurvirksud kogu hiilguses :D Issi, emme ja tita ka kaasa võetud. Vot seda ma ei osanud oodata! Veel vähem oskasin ma oodata Maarja pisaraid ja Reivo tõsist ja rahulikku häält, mida ei kuule just eriti tihti, et mitte öelda iialgi :) Siiani imestan, et kas ikka tõesti oli nii.. See pere on oma iroonilise huumorimeele, sarkasmiarmastuse ja hea toiduga väga sügavale mu hinge pugenud ja ometi üllatas, et ma neile ka nii palju korda lähen. Ehhh :')

Üks eriline lennujaama hetk, mis kunagi meelest ei lähe. Isegi ema ei hakanud nutma, eriti :) Parim algus sellele reisile!