Clear! Blogi elustamiskatse..

Istun Gatwick ekspressis ja liigun selg ees Victoria Stationi poole. Karta on, et ekraani vaatamine ajab varsti südame pahaks. Üritan multitaskida. Samaaegselt aknast välja vahtida ja blogi trükkida. Tundub üsna hooletu see elustamiskatse aga ehk ikka töötab..

Seekordne koduskäik pakkus täpselt samu emotsioone nagu tavaliselt kuid palju kontsentreeritumal kujul. Wolverhamptonist lahkumine oli väheke veider. Tavapärase reisirõõmu asemel istus hinges üks ärritunud ja turris koll, kellele kõik närvidele käis. Arvatavasti ei osanud mu öötööst väsinud ja habras meel reisiärevusega enam toime tulla.

Kogu frustrantsioon ja kurbus haihtus hetkel kui nägin lennukiaknast kodumaa lumist pinda. Asemele tuli lai rahulolev naeratus. Lülitasin telefoni sisse ja esimene sõbrakõne ei lasknud end kaua oodata – astusin lennukist välja ja juba taskus midagi helises. Pärast helises hinges kodutunne. See on veel täitsa alles :)

Nelja päeva sisse kõiki suurepäraseid inimesi mahutada oli tõsine ettevõtmine. Praeguseks hetkeks olen surmväsinud. Aga õnnelik :) Te olete ikka nii fecking (iiri sidesõna, hihi) ägedad ja head!!! Mu nüüdseks kakskeelne mõistus ei leia teie kirjeldamiseks lihtsalt sõnu. Vaimustav!

Jah, vaimustav sobibki vist kõige paremini. Vaim on tuntavalt tugevamaks saanud teie suurepärases seltskonnas. „Plaan“ on muutunud detailsemaks ja tahtejõudu on juurde tulnud. Mu uusaastalubaduste täitmine algab nüüd! Eks ma tegelikult teadlikult viilisin igasugu asjalik olemisest ja dieeditamisest enne kojutulekut. Laisa inimesena tean, et keskkonnavahetus aitab vaimsele ümberlülitumisele palju kaasa. Milleks siis ette rabeleda. Pealegi kulgevad mu koduskäigud alati nalja ja naeru saatel suure söömise ja joomise tähe all, nii et dieet oleks olnud üsna mõttetu.

Nüüd uuel aastal tuhisen uue hooga koju kooliõpikute ja suure täispuhutava kummipalli juurde.

Dieediks sai kodust kaasa toodud igasugu teesid ja lahjat kohupiima. Noh küpsiseid ka :p Pluss mustmiljon muud asja, nii et kohver oli väga raske. Rongijaamas kurva näoga pikka treppi vaadates päästis üks abivalmis noormees mu päeva. Ta võttis suurema kohvri ja kandis selle minu eest trepist alla :) Punktid UK'le. Ja mõistagi sellele toredale inimesele.

Leidsin arvutist ühe vana avaldamata kirjutise. Asi oli pärit oktoobrikuust. Ma kohe mõtlesin, et oh 2011 oktoober, aga kus sa sellega :D hoopis 2010nda aasta jutt oli. Kuhu ma poolteist aastat pannud olen?!

Tähelepanek 1: Sõitsin just miskist suurest concert venuest mööda. Meenutas väga Tallinna Laululava..

Tähelepanek 2 (juba otsaga teisipäevas ja tööjuures): Eestist kaasa toodud Ewerti ja draakonite plaadist tunti kohe puudust kui ma ta hommikul salaja köögikapilt oma autosse liigutasin ja tööle ära sõitsin :) aga õnneks oli Eesti A'la Carte kokaraamat käepärast võtta. David süveneb siira rõõmuga kõigesse eestimaisesse ja see teeb omakorda mulle rõõmu :)

Sünnipäev

Mitte ühtegi eestlast mu sünnipäeval ei olnud :( Sellest hoolimata läks päev suurepärselt ja õhtu veel paremini :) Esimeseks sünnipäevakingiks võib lugeda kindlat klienti. Lõpuks vist leidsin omale sobiva paketi ja ei pea enam kaugel Chesteris tööl käima. Natuke hirmus oli küsimise peale oma Jah sõna öelda - lausa tunsin kuidas rihm kaela ümber koomale tõmbus. Nüüd on mu lulli löömise päevad loetud ja algab päriselt tööl käimine. Ise graafikut valida ei saa (no vahetada ikka), erinevatesse linnadesse ei saadeta, hotellidesse ei majutata, tundmatute inimestega ei kohtu jne jne. Kahju on natuke aga mu kirjeldamatult mõtetu ja nõme manager ei oleks lubanud mu vabakutselise karjääril jätkuda. Ma oleks ju liiga õnnelik olnud siis :D Talle ei sobi see kui töötajatel/immigrantidel on oma mõtted ja oma elud. See segab tema tööd, st orjapidamist. Õnneks ei ole kõik firma töötajad tema mentaliteediga ja leidub ka väga heatahtlikke managere, kes oma oskusi töötaja heaks kasutavad. Üleüldiselt võib firma enda kohta öelda, et nad maksavad võrdlemisi hästi aga kipuvad sind kohtlema kui lolli immigranti. Eriti kehtib see uute tulijate kohta, sest nemad ei tea paljusid asju ja seega ei oska küsida. Firma ei liiguta aga ilma küsimata lillegi ja töötaja ei pruugi saada isegi seda, mis ette nähtud. Peamiselt on jutt lisatasudest ja topelt tariifidest jms. Tuleb üles otsida ametiühing ja välja uurida, millega me kõik veel vastu pükse oleme saanud. Mul on pinnuks silmas üks öövahetus, mille ära jäämisest teatati tund aega enne vahetuse algust (klient haiglas) ja mille eest ma ilmselt palka ei saa, kuigi veetsin terve päeva kodus ja magasin nii nagu enne öövahetust peab tegema. Sisuliselt raiskasin oma päeva ära ja olen sellepärast natuke kuri.

Aaaga tagasi sünnipäeva juurde :D Tegime majanaabritega aias grilli, mulle lauldi ja tehti kingitusi. Isegi segadus aidati pärast ära koristada ja nõusid ei pidanud ma üldse pesema. Mõnus :)

Liverpool

Üks sõber oli tööasjus Liverpoolis ja saime päevakeseks kokku, et üle pika aja jälle näha. Ja vaielda. No nii lahku lähevad meil teatud maailmavaated.. Kumbki alla ka ei anna, niisiis vaidleme :D Hea on vahel vaielda, eriti nüüd, kus kõik teised sulle päev päeva järel ainult nõusolevalt naeratavad. Diskussiooni laskumine tundub kohalikele ebaviisakas või neid lihtsalt ei huvita teiste seisukohad. Seega tuleb armsate kodumaalastega erimeelsustest viimast võtta :p

Liverpool on üks mu absoluutseid lemmikuid! Võib-olla sellepärast, et sattusin sinna täpselt Beatlite päeval ja tänavad olid tuttavat muusikat täis. Ei tea. Aga meeldib :) Kohe väga. Mingi eriline hõng on sellel kohal. Lähen varsti sinna koos emmega tagasi. Nädalake veel ja tulebki armas lapsevanem külla - hurraaaa!

Liverpooli ööelu ma emale ei näita :D See käis mul ka üle mõistuse - kõik on väga väga purjus, muusika on ülivali, klubid/baarid on paljukesi järjestikku ja kõik tüdrukud on viimase vindini üles löödud. Nad nägid oma lühikestes värvilistes kleitides ja kontsakingades välja nagu barbie nukud. Pealaest jalatallani läbimõeldud kostüümid, soengud, meigid.. Mina oma moodsates lõhkistes teksades ja traksidega topis nägin välja nagu prügikasti alt välja roomanud kodutu. No mitte ei sobinud pilti. Ilmselt oli viga ka selles, et me ei leidnud alternatiivsemaid klubisid üles. Jah, ma üritan end lohutada :D

Üldist mula

Veel mõningaid tähelepanekuid kohaliku elu kohta. Siin on lihtsam. Otsi ja sa leiad. Kõike. Häid pakkumisi on iga nurga peal - ühistranspordis, toidupoes, rõivakaupluses. Raha säästa on imelihtne, eriti muidugi siis kui sul on iseloomu EI öelda. JAH võib öelda näiteks sellistele asjadele: kolm naela rongipilet Londonisse ja tagasi, poole hinnaga toidukraam ja 80% alega riided. Ma olen viimase kolme kuu jooksul shopanud nagu hullumelne ja ikka on raha alles. Eestis oleksin ma juba võlavanglas kõige selle kraami soetamise järel. Senini olen kaarega mööda käinud igasugu brändinimega asjadest aga enam mitte. Pole lihtsalt põhjust. Viimane lahe leid oli näiteks O'Neill'i outletis (naerge nüüd kui ma nime valesti kirjutasin :P) kaks paari pikki pükse kokku 750 eeku. Originaalhinnas oleks see lõbu mulle üle 2500 maksma läinud. No võtab ju kukalt sügama... Mis hea pärast meie kodus heade asjade eest nii palju maksma peame kui palgad nii tagasihoidlikud on? Ebaaus!

See on tõepoolest Euroopa kõige ülekaalulisem maa. Paar päeva tagasi nägin üht ca 300 kilost noormeest mööda rongijaama jalutamas ja laulmas - ta oli end täis söömise asemel vist vahelduseks täis joonud... Rongis on pea iga kord vähemalt üks tegelane, kes talle ette nähtud istumiskoha asemel oma pekid üle kahe tooli peab laotama, sest teisiti lihtsalt ei mahu. Eestis sellist asja õnneks ei näe. Ma olen ilmselt päris tükk aega shokis kui lõpuks koju jõuan - kui palju ilusaid tervislikus kaalus inimesi meil elab :D

Pereärid. Neid on igas linnas kümnete kaupa ja arusaamatul põhjusel nad toimivad. Isegi sellised veidrad asjad nagu "Simply doors and tattoos". Miks mitte üheaegselt uksi müüa ja inimesi tätoveerida! Peaks tagasi tulles ka nurgapeal keldris ühe sellise asja avama.

Portsmouth

Käisin vahepeal jälle lõunas Portsmouthis R'i ja merd vaatamas. Ei saa ühe ega teiseta :D See pisike kuus tundi trippimist ühes suunas ei olegi lõpptulemusele mõeldes väga hirmus. Käisime kogu tema pere ja sugulastega naaberlinnas Bournemouthis 7miilist liivaranda vaatamas, naersime nelja hulljulget last, kes suurtes külmades lainetes hullasid, sõime heeringaleiba ja ühepajatoitu, rääkisime emakeeles, shoppasime (jälle?!), imestasime kohalike kommete üle jne. Väga kurb oli ära minna...

Nagu näha on mul korralik koduigatsus kallale tulnud :p Vaatasin vahepeal poes isegi kontoririideid, millest ma plaanisin aasta aega hea meelega eemale hoida. Ilmselt on põhjuseks see kindla kliendi paketiga liitumine, mis tähendab ju sisuliselt rutiini tekkimist. Ja seda ma kardan nagu tuld! Ilm on ka lõpuks inglisepäraseks muutunud ja iga päev sajab, mitu korda. Paari päeva/nädala pärast on minuga jälle kõik korras, nagu alati :) Nii et ärge seal kaugel murelikuks muutuge!

PS üritan end kokku võtta ja kusagile mittefacebooki fotoalbumi tekitada.. sel aastal ehk

Berliin - kättemaks :D

Reivomaarja tegid mulle Eestist lahkudes väga armsa üllatuse kui ootamatult lennujaama hüvasti jätma ilmusid. Hiljuti avanes mul suurepärane võimalus neile tagasi teha. Või noh, vähemalt Maarjale, sest see üllatuse idee oli taaskord Reivo oma. Nimelt plaanisid Reivo, Maarja, tema väike õde ja Vanaema Saksamaale roadtrippima minna. Vanaema puhul ei ole mõistagi tegu vanaemaga vaid ühe toreda blondi noormehega :D On jah veidravõitu hüüdnimi, aga normaalsed inimesed ongi üle hinnatud.

Oleksin justkui piletid seitmendasse taevasse ostnud kui Ryanairile Berliini bookingu eest ülekande ära tegin. Rõõm oli piiritu! No seda ei saa sõnadesse panna kui väga ma ootasin vanade sõpradega kokku saamist. Nägin vaimusilmas juba Maarja ja Vanaema shokeeritud õnnelikke nägusid kui neile keset Alexanderplatzi vastu jalutan :D

Njah, päris nii ei läinud :p Eestlased noh. Neil pole kombeks sulle käed laiali ja kiljudes üle väljaku vastu joosta. Mõne erandiga :) tervised Liinale kodumaal! Kallipai!

Tüübid olid hommikul kell 5 üles tõusnud ja päev otsa autos istunud, et õigeks ajaks Berliini kohale jõuda. Nad olid nii väsinud, et igasugune üllatuse väljendamine käis ka üle jõu. Vanaema teatas mulle pärast kerget hämmingut, et oh tore, sina hakkad meid nüüd ringi sõidutama, sest Reivo on päev otsa roolimisest omadega läbi. Maarja ei rääkinud minuga esmapilgul üldse - tal oli vaja Reivoga mingil arusaamatul põhjusel tõreleda... Ühesõnaga mu ootused lendasid kõik vastu taevast. A mu head tuju see küll grammi võrragi alla ei viinud, sest neid oli nii hea näha :) Just selles ausas väsimuses. Keegi ei pingutanud, ega roninud viisakusväljendite edastamiseks oma nahast välja, nagu iga normaalne inglane oleks teinud. Ma olin kodus :) Omade seas :)

Eestis mul vist ei olnud kommet lakkamatult lobiseda? Või oli? Berliinis igatahes oli. Tahtsin neile rääkida kõigest ja mitte millestki, lihtsalt suhelda. Kogu selle keskonnavahetusega on mulle juurde tulnud nii palju jõudu ja jaksu, et mõned magamata ööd või pikad teekonnad mu tempot alla ei tõmba. Loodan, et ma neid ära ei hirmutanud :D Nende õnneks väsisin ma mingil hetkel veerand tunniks ära ja jäin vait. Minu õnneks oli kõrval hea tuttav õlg, kuhu oma pea puhkamiseks toetada. Sellised väikesed asjad muutuvad kaugel eemal olles palju olulisemaks :)

Teisel päeval olime puhanud ja veetsime esimese poole päevast loomaiaas. Superlahe oli! Poisid rõõmustasid meid tohutus koguses sobimatute naljadega, mida ma väljamaal ealeski ei kuuleks, sest need on nii poliitiliselt ebakorrektsed, et vähegi intelligentsed inglased neid endale lubada ei saa. Kui päris aus olla, siis need vist ei oleks naljakad ka, kui keegi teine neid esitaks :p Too päev oli mul igatahes suu stabiilselt kõrvuni. Päeva teises pooles käisime suuremad turistiatraktsioonid ka läbi: Brandenburig väravad, teletorn, Holokausti mälestusmärk jms. Õhtul võtsime viimased jõuvarud kokku ja tegime kohalikus jäätisekohvikus paar kokteili, peale mida nad mu kenasti metroo peale saatsid, et turvaliselt oma hostelisse tagasi jõuaksin.

Metroorong tuli liiga kiiresti ja meie kallistused ei kestnud kaugeltki nii pikalt kui oleksin tahtnud. Maarjal jälle silmad märjad, mina naeratan nagu ikka, kui väga ebasobiv hekt on ja ma midagi paremat teha ei mõista. Vanaema tegi pilte. Reivo jooksis lolle hääli tehes sõitvale rongile järele, et mina ja teised vagunisviibijad naerda saaks :D Naeratus püsis veel paar peatusevahet ja siis vajusid suunurgad allapoole. Kurbus tuli peale. Nutta oleks tahtnud :( Ma ju ei näe neid jälle nii kaua aega...

Järgmisel hommikul magasin kaua, sest ei olnud erilist motivatsiooni üles tõusta. Berlin Alternative Tour pidi alles kella kahest algama. Vedasin end lõpuks koos läpakaga hosteli kööki ja head uudised ei lasknudki end kaua oodata :) Stabiilne internet lubas mind esimest korda üle pika aja msni, nii et sain rääkida nendega, kellest tavaliselt suurt midagi ei kuule. Rõõm :) Eriti suure rõõmusõnumiga tuli lagedale Sven, kes teatas, et on järmisel nädalal Liverpoolis! Hurraaa! Masendus kui käega pühitud! Saan jälle head tuttavat nägu näha ja emakeeles maailmaasju arutada :) Ja praktiliselt kohe! Ei mingit ootamist :D

Berliini alternatiivtuur oli väga lahe. Tutvustati erinevaid tänavakunstiliike, näidati vanu ja eksisteerivaid skvotte, loetleti parimaid ööklubisid, jutustati natuke ajalugu, et miks berliinlased just nii elavad, kuidas mahuvad pilti antikapitalistid jms. Kraadiklaas näitas kogu neljatunnise ekskursiooni vältel 35 kraadi varjus aga asi oli pingutust väärt.

Kogu reis oli pingutust väärt :) See poolteist päeva sõpradega kaalub iga kell üles paar ööd Stanstedi lennujaama põrandal ja üleüldise magamatuse, mis tekib kui ei jõua pärast öövahetust tuttu vaid jooksed ringi ja ajad asju. Pealegi jooksis kusagil keegi veel ringi ja ajas asju :) Reivo tõi mulle tellitud maitseained ja ühe üllatuse - arvuti kõvaketta koos kõige vajalikuga, st teatud seriaalide ja filmidega. Ma vaevlen siin kehva neti küüsis ja ei saa ise suurt midagi alla laadida ja tema tõmbas mulle isegi tantsusaate uued osad :D Ilma, et ma oleksin oma soovist iitsatanudki. Unistasin salaja kogu aeg sellest kõvakettast, aga ei palunud tal seda kaasa sebida, sest nii oleks ta võinud Maarjale vahele jääda ja kogu üllatus oleks nässu läinud. No tehakse alles osavaid sõpru!!!

Pikad rääkimata jutud

Nii palju siis mu lootusest korralikumalt blogima hakata.. Seekord on vabandus natuke parem kui lihtsalt laisk olemine. Nimelt tegin tööd, täpsemalt öötööd ja palju. Pärast nelja järjestikust öövahetust ei tule kirjutamisest mitte kui midagi mõistlikku välja. Hea kui jõuad suuremate mäluaukudeta koju kaugaigatsetud voodini koperdada. Päris hariv on ennast vahepeal kõrvalt vaadata kui kell hakkab varaseid hommikutunde tiksuma. Olenevalt unetuse astmest lähen ma väliste mõjutajate peale kas hirmus kurjaks (varjan seda närvilisust muidugi) või olen täiesti apaatne (seda teist ei viitsi varjata). Ühel hommikul pidin vihast plahvatama kui hotelli jõudes oli receptionist kadunud ja ei suvatsenud umbes kolme minuti jooksul välja ilmuda, et mulle toa võti anda. Kannatlikkus ja emotsionaalne stabiilsus pole kunagi mu tugevaimad küljed olnud, aga see on juba liig. Uurin oma käitumist kui loodusnähtust. Üsna lõbus on :D Vähemalt seniks kuni käitumine veel kontrollile allub :p

Eelmise lõigu ja järgneva vahel on ca kaks nädalat tühja maad :D

Ja jälle on aeg niimoodi käest ära lennanud, et pole olnud mahti sõnagi kirja panna. Vahepeale mahtus üks ütlemata tore nädal :) R tuli kaugelt lõunast külla! Rentis auto ja sõitis sadu kilomeetreid kaarti mööda ülespoole, et .. et sõitma õppida :D Inglismaa parempoolne liiklus ajab ikka pea sassi küll. R'ilgi sai pärast rasket algust jaks otsa ja ta tahtis mingi hetk auto tee äärde jätta ja jala tagasi minna. Helistas siis mulle, et "tal närvid läbi ja tema kaugemale ei tule". Ma seepeale, et "mismõttes ei tule?! Tuled küll!". R pärast kiidab, et oi kui motiveeriv ma olin :D Tükk aega sai naerda. Ma olin just umbes kolmandast öövahetusest tulnud ja magasin kui ta helistas, nii et mul sellest kõnest väga eredaid mälestusi polnud. Aga noh, mis peamine, R kuulas sõna ja tuli ilusti Wolverhamptonisse kohale :)

Ja sõitma õppis ta ka. Kogu protsessi lõpuks ei taldunud ma kõrvalistmel isegi enam olematut piduripedaali vaid nautisin mõnuga sõitu. Kaardilugemine hakkas samuti pikapeale välja tulema.

Kui R kohale jõudis pidime koos Birminghami L'ile külla minema. L veel helistas mulle enne, et oh tule tee palun süüa, tal poolfabrikaatidest ja keedumakaronidest kõrini. Arusaadav ka, sest inglise toit pole meile kellelegi siin eriti mokkamööda. Muide ka paljudele inglastele mitte. Asusime siis teele ja vaatasime kaardipealt välja kõige lihtsama variandi - ühte maanteed mööda peaaegu, et kohale. Pidi minema umbes pool tunnikest. Pärale jõudsime aga kahe ja poole pärast :S Ja ma ei liialda. M6 on hea suur ja sirge maantee küll aga paraku ei saa sealt igal suvalisel hetkel maha keerata ja nii me tiirlesime pikalt mööda erinevaid Birminghami sateliitlinnakesi enne kui õige teeotsa kätte saime. Täiesti abitu tunne tuli peale mingi hetk. Et oledki loll immigrant ja ei oska isegi kaarti lugeda. Näljane L jäigi tol õhtul näljaseks, sest kui me ükskord sihtpunkti jõudsime, siis oli kohe vaja edasi salsatama minna.

Salsa oli selline keskpärane. Mulle on need üksikud kodused salsatunnid hoopis rohkem meeldinud ja tantsida on ka rohkem saanud. A küll me proovime veel :) Pärast tantsulkat tahtsid L ja tema sõbranna P miskite tuttavate poiste juurde minna. Pealtnäha tundusid täiesti asjalikud tüübid: korralik poissmeeste maja, aed, koer ja piljardilaud. Ühega kolmest kohalikust jäin pikemalt rääkima ja tuli välja, et töötab juhtival ametikohal ja puha. No ei oska oodata, et nende arusaam huumorist on nii vildakas kui hiljem selgus. Kui äraminekuks taksosse olime istunud tiris üks neist, see manageri positsiooniga isik, endal püksid alla ja surus oma palja kanni vastu auto aknaklaasi. Väga naljakas. No tõesti... Teised kaks jätsid õnneks riided selga ja üritasid oma sõpra ohjeldada, kuid üsna asjatu katse oli see. Päris pikalt oli hämming ikka...

Alton Towers

Järgmisel hommikul läksime oma neljase tüdrukutekambaga lõbustusparki. Mingi trikiga õnnestus meil R jälle sõitma meelitada ja arvestades meie eelmist tundidepikkust seiklust, otsustas L ise kaarti lugeda. Peaks mainima, et me jõudsime hulga kiiremini kohale :D

Lõbustuspargi kõiki atraktsioone ma kirjeldada ei viitsi kuigi nad vääriksid seda. Kes tahab täpsemalt teada, see googeldab ise. Emotsioon rollercoasteril pea alaspidi ringi tuiskamisest oli mõistagi ülev :) Pakuti vabalangemist, 2,5 sekundiga 0st 100ni kiirendust, igasuguste pööretega ameerika mägesid ja maailma esimest psychocoasterit. See viimane oli absoluutne lemmik ja seal sai isegi kaks korda käidud. Olenemata ligi tunnipikkusest sabast valisime psühhoraudtee esimeseks atraktsiooniks ja ma tegin midagi nutmise ja naermise vahepealset kui sealt maha astusin :D Vägev!

Bridgenorth

Järgmise päeva võtsime R'iga rahulikumalt. Toppisime auto pagasniku grillitarvikuid ja liha täis ja sõitsime väiksesse armsasse linnakesse nimega Bridgenorth. Mässisime isegi jäätisetopsiku kümne kilekoti sisse ja tassisime kaasa. Pärast hea maasikaid pehme jäätise sisse kasta. Nii palju kodumaiseid grille on mul ju vahele jäänud - vaja tasa teha. Bridgenorth on nagu turistidele loodud: vanad ilusad majad, kitsad treppidest koosnevad tänavad, jõgi, miljonivaade jne jne jne. Oli isegi üks jõeäärne park koos piknikulaudadega. Ideaalne! Panime oma ühekordsele grillile tule otsa ja korkisime siidripudeli lahti. Mõnus! Olime just liha sööma asunud kui märkasime üle muruplatsi meie suunas sõitvat politseipatrulli. No nüüd hakkas paanika. Kas me ikka võime siin grillida? (Kuigi lauale oli selleks kenasti plekist alus külge ehitatud). Libistasin siidripudeli peitu ja jäin suurte silmadega politseiautot põrnitsema. Ja sõidavadki meie laua juurde! Peatuvad. Appi! Süda peksab sees. Politseionu rullib akna alla ja teatab: "I know what I'd rather be doing" (ma tean mida ma praegu parema meelega teeks). Huhhh läks hästi :D Tüübid olid lihtsalt kadedad meie lihahunniku üle ja tahtsid suhelda :D Meil pärast nalja kui palju!

Chester

Chester on ilus ja tõesti avastamist väärt paik. Hea oli koos R'iga seda uuesti avastada. Sõbraga ühes on palju mõnusam mööda müüriäärt jalutades linnale tiir peale teha kui üksi :) India take away maitses ka paremini, olenemata ühest puuduvast kastmest. Ja pitsa! Nii tervislikult me siin riigis toitumegi..

Läksime üks õhtu kahekesi kohalikku alternatiivklubisse siidrit jooma. Bänd oli kräpp aga koht ise paljulubav. Ja leidsime eest eestlasest baaridaami :D Meid ikka jagub igale poole!

Väga kurb oli kui R tagasi lõunasse sõitis. Kohe tõesti kurb :( Õnneks lähen talle paari nädala pärast jälle külla :)))

Ma pole ligi kuu aega midagi kirjutanud ja mõned teist on hakanud juba huvi tundma kas minuga ikka kõik korras on (nii armas!). On küll J Ilmselt liigagi korras, sest laiskus on kallale tulnud ja ei viitsi uneajast blogi kirjutada. Tööd jagub ja muud tegevust samuti, nii et lakke vahtimise aega eriti ei ole. Vähemalt mitte sellist korralikku mitmetunnist pausi, kus saaks mõtteid koondada ja lauseid üles ehitada.

Chesterist ja tööst

Mäletate veel heategevusele utsitajat Johni kohalikust kaubanduskeskusest? Meie esimesel kohtumisel soovitas ta mul muuhulgas minna Chesterisse, sest see pidavat väga vaatamist väärt olema. Ja ennäe – teine tööots just sinna sattuski :D Tegelikult ka kolmas ja neljas ja viieski, sest olen seal vahelduva eduga vähemalt järgmise nädala lõpuni. Mul paluti nö igaveseks jääda ja paketiga liituda, aga ei tahaks end praegu ühe koha peale kinni panna. Rääkimata Chesterisse kolimisest, sest mu üksikud siinolevad sõbrad on kõik Birminghamis ja ma ei raatsi neist lahkuda. Pealegi ei saa kindlas paketis olles peaaegu üldse ringi reisida. Nagu ma aru olen saanud, siis on seal paketis pea alati vabu kohti, nii et võin mõnda aega rahus oma sügelevaid tallaaluseid kratsida ja reisihimu taltsutada. Kui isu täis, siis loobun hotellimajutusega mustlaselust ja katsun kuskile oma pesa luua.

Et mu armsad kodumaised sõbrad nüüd eelmise lõigu peale ei arvaks, et nendest lahkumine kuidagi lihtne oli! Ei olnud. Ja nüüdseks olen esimesed laksud koduigatsust ka kätte saanud. See on ilmselt üks peamisi põhjusi miks ma praegu uuesti nullist alustada ei tahaks. L on ainuke eestimaine sõber, kes mulle käeulatusse jäänud on ja ma tahan teda seal hoida J Nii hea on vahel rääkida vabalt ilma keelebarjäärita, mõista teist poolelt sõnalt ja tunda end kümme aastat nooremana kui kaubanduskeskusest mänguasjapoe avastad.

Tagasi Chesteri juurde. See on üliarmas ehtinglaslik parajalt suur linnake. Vanalinnas on ridamisi tumedaid valge raamistikuga maju ja kõikvõimalikke muid vanu ehitisi koos sinna juurde kuuluvate kummitustega. Kliendi tiimis on üks kohalik chesterlane, kes mulle öövahetuses vaimulugusid jutustas, sellepärast tean J

Öövahetused on ühed imelikud asjad. Üllataval kombel ei olegi võimatu öö otsa telekat vahtida ja mitte magama jääda. Mõne kohvitassi abil täiesti teostatav, kuid siiski mitte väga meeldiv. Olen kuulnud ka hirmulugusid klientidest, kelle juures peab hiirvaikselt pimedas toas voodi kõrval istuma ja tema hingamist kuulama. Seejuures ise magama jäämata :S Mulle õnneks sellist tegelast pole sattunud.

Care sectoris kohtab täiesti müstilisi inimesi! Ma pole enne näinud nii värvikirevat seltskonda ühegi eriala peal koos. Võimalik, et ma pole tähele pannud, sest kogu aeg on kiirekiire saja teise asjaga. Jälle see süvenemise teema… Igatahes on seal kõiksuguseid isendeid alates pikkadest blondidest beibedest kuni kurguauguni täis tätoveeritud keskealiste mootorratturiteni. Mainisin meelega ainult välimust. Seespool on enamusel palju ühiseid jooni, sest muidu seda tööd lihtsalt teha ei saaks. Väikese osa personalist moodustavad paraku ka inimesed, kes on lihtsalt otse välja öeldes saamatud immigrandid ja ei saa keeleoskamatuse tõttu töö suhtes eriti valivad olla. Firma armastab viimaste sekka millegipärast filipiinlasi liigitada ja siis neid julmalt ära kasutada. Näiteks sundida öövahetusi tegema ja piirata kuus tehtavate tundide arvu. Meie majas elavate filipiinlaste professionaalsete oskuste kohta on mul küll ainult kiidusõnu öelda, sest kolmest kaks on õppinud meedikud. Ainus asi, mille pärast mul rassiviha hakkab tekkima, on nende söögitegemisharjumused. Kuidas ometi on võimalik kõik majas olevad potid-pannid süsimustaks kärsatada?!

Inglismaast ja inglastest

Mida ma siis pooleteise kuuga selgeks olen saanud? Olen õppinud piimaga teed jooma, tänavat ületades instinktiivselt kõigepealt paremale vaatama, mitte ehmuma kui poemüüja küsib „Are you allright“, sest see on midagi tervituse sarnast. Esimestel kordadel kui kassapidaja mulle areyouallright ütles, siis ma arvasin, et näen eriti kohutav välja kuna ta juba küsib kas minuga kõik korras on… Ahjaa midagi negatiivset ka – olen õppinud kogu hingest vihkama inglaste kahe kraani süsteemi. See on maailma kõige ebapraktilisem asi! Mul ükskõik, et lahe välja näeb! Olen end praeguseks kümneid kordi ära kõrvetanud, sest soojaveekraanist tuleb neil keevat vett. Köögis on küll üks kraan aga torustik on neil selle kraani sees ikka kuni otsani erinevates külma-sooja torukestes välja veetud. Ehk siis nõude pesemise ajal on selgelt tunda sooja ja külma vee juga. Ajuvabadus.

Inglastes on selgelt tunda generatsiooni erinevust. Vanemad inimesed on äärmiselt viisakad ja vaoshoitud. Nooremad seevastu valjud, ebaviisakad ja traagiliselt lameda huumorimeelega. Tegemist on minupoolse julma üldistamisega, sest kirjeldan seda, mis silma jääb ega keskendu eranditele, või siis noh, vähem välja paistvatele isikutele :p Olen hakanud märkama ka kahepalgelisust – inimesed eelistavad viisakust aususele. Samas tuleb tõdeda, et suurem enamus neist on siiski oma kestas õnnelikud ja siiras naeratus tuleb üle huulte veidi kergema vaevaga kui mu kodumaal J

Üha enam ja enam meeldib mulle Inglismaa mitmekülgsus. Siin on kordades värvikirevam seltskond kui see, mida ma veerand sajandit olen tavapäraseks pidanud. Näiteks täna jalutas mulle tänaval vastu üks keskealine gooti paar. Imeilus! Naine oli oma kostüümiga korralikult vaeva näinud kuid pika kitsehabemega mehe päevi näinud nahkpüksid kinnitasid mulle, et tegu ei ole peole mineku riietega. Pealegi, kes kell kolm päeval ikka sellist riietust nõudvale üritusele läheb.

Lugesin oma teksti läbi ja otsustasin, et nüüd tuleb hakata jälle korralikumalt kirjutama. Jube üldine sai. Kahju on kõigist neist toredatest hetkedest, mis laiskuse tõttu on kirja panemata jäänud ja tagant järgi tunduvad kuidagi nirumad kui tol hetkel. Emotsioon ja vaimustus ei kesta ju igavesti, nii et mida rutem asi paberile saab, seda parem J

Kallidpaid kõigile kodustele. Igatsen! Ausalt ka!

Tööst, mis vahepeal ei tundugi nagu päris töö

Istun juba tükk aega valge paberi ees ja ei oska midagi kirja panna. Öelda on palju aga ei tea täpselt kuidas peaks ja mida tohiks. Kellegi privaatsust ka rikkuda ei tahaks. Kuna töötame nii-öelda haavatavate inimestega on konfidentsiaalsuse nõue kõva ja ühtegi klienti puudutavat detaili ma avaldada ei või. Üritan siis oma mõtted nii uduselt edasi anda kui võimalik, et pärast mitte pahandustesse sattuda.

Sain tunnitöö asemel alustuseks hoopiski live in’i, mida alguses hirmsasti pelgasin. Õnneks asjatult, sest kõik on kulgenud vägagi hästi :) Töötan endast veidi vanema meesterahvaga, kes aitab ja juhendab mind absoluutselt igal liigutusel. Ta teeb seda äärmiselt rahulikult, kaotamata hetkekski kannatust. Mul on temaga väga vedanud, sest kaugeltki mitte kõik kliendid ei ole nii toredad. Karta on, et siit edasi läheb mõnda aega ainult allamäge :D

Enim kartsin live in’i puhul vastutust. Et appi appi, olen ju kliendiga üksi ja mis siis saab kui tal näiteks paha hakkab või kui ma loll olen ja temaga õigesti käituda ei oska ja teda õigesti liigutada ei suuda jne jne jne. Äkki ma teen ta katki?! Njah :D Inimene pole õhukesest kristallist tehtud ja katki ta nii kergesti ei lähe, aga kõik need teised linnukesed sain küll kirja. Raudselt ütlesin ma midagi kohatut ja kindlasti liigutasin teda kuidagi valesti, kuid inglasele omase viisakuse tõttu pole ta mu peale kurjaks saanud. See tekitab omakorda küsimuse, et kas ta on tõesti asjade käiguga rahul või lihtsalt hoiab end tagasi ja ootab kuni saab kellelegi oma uuest nõmedast assistendist rääkides ebameeldivad tunded välja elada. Teate, seda viimast ma tegelikult ei usu, aga ebakindlusest ronivad inimestele ikka nõmedad mõtted pähe. Nii ka mulle.

Usun hoopis, et leidsin esimesel katsel selle, mida olin tulnud siia otsima. Tõestuse, et kõik on võimalik :) On võimalik jääda täiesti tavaliseks inimeseks ka peale kohutavat õnnetust. Ei ole vaja muutuda kibestunud „Delfi kommentaatoriks“ ja teiste peale oma kurvast elusaatusest tingitud viha välja elada. Võib hoopis rõõmu tunda igast uuest päevast (no mõned sinised esmaspäevad välja arvata), hoida maailma asjadel silma peal, käia koolis/tööl, leida uued hobid ja lõputult palju muudki. Te ei kujuta ette kui inspireeriv on ühel minusugusel võhikul seda kõrvalt vaadata!

Kogu arsenal erinevatest abivahenditest, mida puudega inimesed kasutavad, tekitas minus alguses veidi kõhedust. Igasugu haiglavoodid ja hingamisaparaadid on ju ebameeldivad, eks? Enam mitte. Võttis aega päevake-paar, et kogu see keeruline tehnika tunduks elu kõige normaalsema osana :) Väga selge näide sellest, et hirmu ja ebamugavustunnet tekitab paljuski teadmatus.

Mida teete teie kui märkate tänaval puudega inimest? Jääte passima? Pöörate pilgu ära? Nüüd kui ma kõnnin ise ratastooli kõrval või taga, saan ma jälgida inimeste reaktsioone. Üks on kindel – tähelepanu tõmbab puudega inimene ka siin, kus neid tänavatel väga palju ringi liigub. Eestis on raske puudega inimene üldjuhul (hoolde)koduseinte vahel peidus ja seetõttu võiks tänavapildi järgi arvata, et meil ainult terved inimesed elavadki. Raske füüsilise puudega inimene peab Eestis oma elu sisuliselt lakke vahtides ära raiskama, olgu tal ükskõik kui terav mõistus, sest abi lihtsalt mitte kusagilt ei saa. Inglismaal toimivad piirkonniti erinevad sotstoetused, mõnes kohas paremad, mõnes kehvemad. Nendele toetudes saab puudega inimene lubada endale medõdesid, söögitegijaid, assistente. Ja abilised saavad tööd teha, erinevalt umbes 100 000st eestlasest praegu. Kurvaks teeb selline asi. Tõsiselt kohe.

Vaimse puudega klientideni pole ma veel jõudnud. Peale seda tuleb siia kindlasti üks hulga õnnetum peatükk. Praegune õppetund on pea üdini positiivne, sest sain taaskord kinnitust sellele, et välimus ei ole oluline, loeb see, mis on inimese sees. Mõelge kui palju võib märkamata jääda kui keskendume kellegi suurele ninale või puseriti hammastele. Mõistlikum on inimesele silma vaadata ja tema juttu süveneda, sealt võib nii mõndagi ilusat leida :)

Nagu leiutaks jalgratast… Ülaltoodu peaks olema ju kõigile iseenesest mõistetav. Ma arvasin, et see on nii vähemalt minu puhul. A näe kordamine on ikka tarkuse ema küll :D

Järgmise nädala teises pooles läheb asi raskemaks (loe: „väljakutsed“ on suuremad :p). Lähen abiks väikesele poisile, kes ei saa minuga rääkida ja pean muuhulgas tegema öövahetusi. Õnneks on kogu see lugu linnakeses nimega Chester :) Vabal ajal jälle turist!

Tujutõstjad

Suvalises järjestuses:

1. Jutukas bussijuht Portsmouthist Birminghami sõites. Rääkis tervele bussile põhjalikult ohutusnõuetest, tulekustutitest jms ning lõpuks teatas, et leave all the worrying up to me and just enjoy the ride :)

2. Valge habemega härrasmees, kes ülekäiguraja juures stoppmärki hoiab, et lapsed ohutult kooli saaks. Hõikas hommikul kell 8 nii rõõmsal häälel mulle Good morning, et terveks päevaks tuju hea :)

3. Isa helistas :)

4. Emale helistasin ise :)

5. Suurel staadionil oli täna jalkamatš. Kõik laulsid midagi, kui sealt mööda jalutasin :)

6. Päike paistab. Jätkuvalt!