Ma pole ligi kuu aega midagi kirjutanud ja mõned teist on hakanud juba huvi tundma kas minuga ikka kõik korras on (nii armas!). On küll J Ilmselt liigagi korras, sest laiskus on kallale tulnud ja ei viitsi uneajast blogi kirjutada. Tööd jagub ja muud tegevust samuti, nii et lakke vahtimise aega eriti ei ole. Vähemalt mitte sellist korralikku mitmetunnist pausi, kus saaks mõtteid koondada ja lauseid üles ehitada.

Chesterist ja tööst

Mäletate veel heategevusele utsitajat Johni kohalikust kaubanduskeskusest? Meie esimesel kohtumisel soovitas ta mul muuhulgas minna Chesterisse, sest see pidavat väga vaatamist väärt olema. Ja ennäe – teine tööots just sinna sattuski :D Tegelikult ka kolmas ja neljas ja viieski, sest olen seal vahelduva eduga vähemalt järgmise nädala lõpuni. Mul paluti nö igaveseks jääda ja paketiga liituda, aga ei tahaks end praegu ühe koha peale kinni panna. Rääkimata Chesterisse kolimisest, sest mu üksikud siinolevad sõbrad on kõik Birminghamis ja ma ei raatsi neist lahkuda. Pealegi ei saa kindlas paketis olles peaaegu üldse ringi reisida. Nagu ma aru olen saanud, siis on seal paketis pea alati vabu kohti, nii et võin mõnda aega rahus oma sügelevaid tallaaluseid kratsida ja reisihimu taltsutada. Kui isu täis, siis loobun hotellimajutusega mustlaselust ja katsun kuskile oma pesa luua.

Et mu armsad kodumaised sõbrad nüüd eelmise lõigu peale ei arvaks, et nendest lahkumine kuidagi lihtne oli! Ei olnud. Ja nüüdseks olen esimesed laksud koduigatsust ka kätte saanud. See on ilmselt üks peamisi põhjusi miks ma praegu uuesti nullist alustada ei tahaks. L on ainuke eestimaine sõber, kes mulle käeulatusse jäänud on ja ma tahan teda seal hoida J Nii hea on vahel rääkida vabalt ilma keelebarjäärita, mõista teist poolelt sõnalt ja tunda end kümme aastat nooremana kui kaubanduskeskusest mänguasjapoe avastad.

Tagasi Chesteri juurde. See on üliarmas ehtinglaslik parajalt suur linnake. Vanalinnas on ridamisi tumedaid valge raamistikuga maju ja kõikvõimalikke muid vanu ehitisi koos sinna juurde kuuluvate kummitustega. Kliendi tiimis on üks kohalik chesterlane, kes mulle öövahetuses vaimulugusid jutustas, sellepärast tean J

Öövahetused on ühed imelikud asjad. Üllataval kombel ei olegi võimatu öö otsa telekat vahtida ja mitte magama jääda. Mõne kohvitassi abil täiesti teostatav, kuid siiski mitte väga meeldiv. Olen kuulnud ka hirmulugusid klientidest, kelle juures peab hiirvaikselt pimedas toas voodi kõrval istuma ja tema hingamist kuulama. Seejuures ise magama jäämata :S Mulle õnneks sellist tegelast pole sattunud.

Care sectoris kohtab täiesti müstilisi inimesi! Ma pole enne näinud nii värvikirevat seltskonda ühegi eriala peal koos. Võimalik, et ma pole tähele pannud, sest kogu aeg on kiirekiire saja teise asjaga. Jälle see süvenemise teema… Igatahes on seal kõiksuguseid isendeid alates pikkadest blondidest beibedest kuni kurguauguni täis tätoveeritud keskealiste mootorratturiteni. Mainisin meelega ainult välimust. Seespool on enamusel palju ühiseid jooni, sest muidu seda tööd lihtsalt teha ei saaks. Väikese osa personalist moodustavad paraku ka inimesed, kes on lihtsalt otse välja öeldes saamatud immigrandid ja ei saa keeleoskamatuse tõttu töö suhtes eriti valivad olla. Firma armastab viimaste sekka millegipärast filipiinlasi liigitada ja siis neid julmalt ära kasutada. Näiteks sundida öövahetusi tegema ja piirata kuus tehtavate tundide arvu. Meie majas elavate filipiinlaste professionaalsete oskuste kohta on mul küll ainult kiidusõnu öelda, sest kolmest kaks on õppinud meedikud. Ainus asi, mille pärast mul rassiviha hakkab tekkima, on nende söögitegemisharjumused. Kuidas ometi on võimalik kõik majas olevad potid-pannid süsimustaks kärsatada?!

Inglismaast ja inglastest

Mida ma siis pooleteise kuuga selgeks olen saanud? Olen õppinud piimaga teed jooma, tänavat ületades instinktiivselt kõigepealt paremale vaatama, mitte ehmuma kui poemüüja küsib „Are you allright“, sest see on midagi tervituse sarnast. Esimestel kordadel kui kassapidaja mulle areyouallright ütles, siis ma arvasin, et näen eriti kohutav välja kuna ta juba küsib kas minuga kõik korras on… Ahjaa midagi negatiivset ka – olen õppinud kogu hingest vihkama inglaste kahe kraani süsteemi. See on maailma kõige ebapraktilisem asi! Mul ükskõik, et lahe välja näeb! Olen end praeguseks kümneid kordi ära kõrvetanud, sest soojaveekraanist tuleb neil keevat vett. Köögis on küll üks kraan aga torustik on neil selle kraani sees ikka kuni otsani erinevates külma-sooja torukestes välja veetud. Ehk siis nõude pesemise ajal on selgelt tunda sooja ja külma vee juga. Ajuvabadus.

Inglastes on selgelt tunda generatsiooni erinevust. Vanemad inimesed on äärmiselt viisakad ja vaoshoitud. Nooremad seevastu valjud, ebaviisakad ja traagiliselt lameda huumorimeelega. Tegemist on minupoolse julma üldistamisega, sest kirjeldan seda, mis silma jääb ega keskendu eranditele, või siis noh, vähem välja paistvatele isikutele :p Olen hakanud märkama ka kahepalgelisust – inimesed eelistavad viisakust aususele. Samas tuleb tõdeda, et suurem enamus neist on siiski oma kestas õnnelikud ja siiras naeratus tuleb üle huulte veidi kergema vaevaga kui mu kodumaal J

Üha enam ja enam meeldib mulle Inglismaa mitmekülgsus. Siin on kordades värvikirevam seltskond kui see, mida ma veerand sajandit olen tavapäraseks pidanud. Näiteks täna jalutas mulle tänaval vastu üks keskealine gooti paar. Imeilus! Naine oli oma kostüümiga korralikult vaeva näinud kuid pika kitsehabemega mehe päevi näinud nahkpüksid kinnitasid mulle, et tegu ei ole peole mineku riietega. Pealegi, kes kell kolm päeval ikka sellist riietust nõudvale üritusele läheb.

Lugesin oma teksti läbi ja otsustasin, et nüüd tuleb hakata jälle korralikumalt kirjutama. Jube üldine sai. Kahju on kõigist neist toredatest hetkedest, mis laiskuse tõttu on kirja panemata jäänud ja tagant järgi tunduvad kuidagi nirumad kui tol hetkel. Emotsioon ja vaimustus ei kesta ju igavesti, nii et mida rutem asi paberile saab, seda parem J

Kallidpaid kõigile kodustele. Igatsen! Ausalt ka!