Pikad rääkimata jutud

Nii palju siis mu lootusest korralikumalt blogima hakata.. Seekord on vabandus natuke parem kui lihtsalt laisk olemine. Nimelt tegin tööd, täpsemalt öötööd ja palju. Pärast nelja järjestikust öövahetust ei tule kirjutamisest mitte kui midagi mõistlikku välja. Hea kui jõuad suuremate mäluaukudeta koju kaugaigatsetud voodini koperdada. Päris hariv on ennast vahepeal kõrvalt vaadata kui kell hakkab varaseid hommikutunde tiksuma. Olenevalt unetuse astmest lähen ma väliste mõjutajate peale kas hirmus kurjaks (varjan seda närvilisust muidugi) või olen täiesti apaatne (seda teist ei viitsi varjata). Ühel hommikul pidin vihast plahvatama kui hotelli jõudes oli receptionist kadunud ja ei suvatsenud umbes kolme minuti jooksul välja ilmuda, et mulle toa võti anda. Kannatlikkus ja emotsionaalne stabiilsus pole kunagi mu tugevaimad küljed olnud, aga see on juba liig. Uurin oma käitumist kui loodusnähtust. Üsna lõbus on :D Vähemalt seniks kuni käitumine veel kontrollile allub :p

Eelmise lõigu ja järgneva vahel on ca kaks nädalat tühja maad :D

Ja jälle on aeg niimoodi käest ära lennanud, et pole olnud mahti sõnagi kirja panna. Vahepeale mahtus üks ütlemata tore nädal :) R tuli kaugelt lõunast külla! Rentis auto ja sõitis sadu kilomeetreid kaarti mööda ülespoole, et .. et sõitma õppida :D Inglismaa parempoolne liiklus ajab ikka pea sassi küll. R'ilgi sai pärast rasket algust jaks otsa ja ta tahtis mingi hetk auto tee äärde jätta ja jala tagasi minna. Helistas siis mulle, et "tal närvid läbi ja tema kaugemale ei tule". Ma seepeale, et "mismõttes ei tule?! Tuled küll!". R pärast kiidab, et oi kui motiveeriv ma olin :D Tükk aega sai naerda. Ma olin just umbes kolmandast öövahetusest tulnud ja magasin kui ta helistas, nii et mul sellest kõnest väga eredaid mälestusi polnud. Aga noh, mis peamine, R kuulas sõna ja tuli ilusti Wolverhamptonisse kohale :)

Ja sõitma õppis ta ka. Kogu protsessi lõpuks ei taldunud ma kõrvalistmel isegi enam olematut piduripedaali vaid nautisin mõnuga sõitu. Kaardilugemine hakkas samuti pikapeale välja tulema.

Kui R kohale jõudis pidime koos Birminghami L'ile külla minema. L veel helistas mulle enne, et oh tule tee palun süüa, tal poolfabrikaatidest ja keedumakaronidest kõrini. Arusaadav ka, sest inglise toit pole meile kellelegi siin eriti mokkamööda. Muide ka paljudele inglastele mitte. Asusime siis teele ja vaatasime kaardipealt välja kõige lihtsama variandi - ühte maanteed mööda peaaegu, et kohale. Pidi minema umbes pool tunnikest. Pärale jõudsime aga kahe ja poole pärast :S Ja ma ei liialda. M6 on hea suur ja sirge maantee küll aga paraku ei saa sealt igal suvalisel hetkel maha keerata ja nii me tiirlesime pikalt mööda erinevaid Birminghami sateliitlinnakesi enne kui õige teeotsa kätte saime. Täiesti abitu tunne tuli peale mingi hetk. Et oledki loll immigrant ja ei oska isegi kaarti lugeda. Näljane L jäigi tol õhtul näljaseks, sest kui me ükskord sihtpunkti jõudsime, siis oli kohe vaja edasi salsatama minna.

Salsa oli selline keskpärane. Mulle on need üksikud kodused salsatunnid hoopis rohkem meeldinud ja tantsida on ka rohkem saanud. A küll me proovime veel :) Pärast tantsulkat tahtsid L ja tema sõbranna P miskite tuttavate poiste juurde minna. Pealtnäha tundusid täiesti asjalikud tüübid: korralik poissmeeste maja, aed, koer ja piljardilaud. Ühega kolmest kohalikust jäin pikemalt rääkima ja tuli välja, et töötab juhtival ametikohal ja puha. No ei oska oodata, et nende arusaam huumorist on nii vildakas kui hiljem selgus. Kui äraminekuks taksosse olime istunud tiris üks neist, see manageri positsiooniga isik, endal püksid alla ja surus oma palja kanni vastu auto aknaklaasi. Väga naljakas. No tõesti... Teised kaks jätsid õnneks riided selga ja üritasid oma sõpra ohjeldada, kuid üsna asjatu katse oli see. Päris pikalt oli hämming ikka...

Alton Towers

Järgmisel hommikul läksime oma neljase tüdrukutekambaga lõbustusparki. Mingi trikiga õnnestus meil R jälle sõitma meelitada ja arvestades meie eelmist tundidepikkust seiklust, otsustas L ise kaarti lugeda. Peaks mainima, et me jõudsime hulga kiiremini kohale :D

Lõbustuspargi kõiki atraktsioone ma kirjeldada ei viitsi kuigi nad vääriksid seda. Kes tahab täpsemalt teada, see googeldab ise. Emotsioon rollercoasteril pea alaspidi ringi tuiskamisest oli mõistagi ülev :) Pakuti vabalangemist, 2,5 sekundiga 0st 100ni kiirendust, igasuguste pööretega ameerika mägesid ja maailma esimest psychocoasterit. See viimane oli absoluutne lemmik ja seal sai isegi kaks korda käidud. Olenemata ligi tunnipikkusest sabast valisime psühhoraudtee esimeseks atraktsiooniks ja ma tegin midagi nutmise ja naermise vahepealset kui sealt maha astusin :D Vägev!

Bridgenorth

Järgmise päeva võtsime R'iga rahulikumalt. Toppisime auto pagasniku grillitarvikuid ja liha täis ja sõitsime väiksesse armsasse linnakesse nimega Bridgenorth. Mässisime isegi jäätisetopsiku kümne kilekoti sisse ja tassisime kaasa. Pärast hea maasikaid pehme jäätise sisse kasta. Nii palju kodumaiseid grille on mul ju vahele jäänud - vaja tasa teha. Bridgenorth on nagu turistidele loodud: vanad ilusad majad, kitsad treppidest koosnevad tänavad, jõgi, miljonivaade jne jne jne. Oli isegi üks jõeäärne park koos piknikulaudadega. Ideaalne! Panime oma ühekordsele grillile tule otsa ja korkisime siidripudeli lahti. Mõnus! Olime just liha sööma asunud kui märkasime üle muruplatsi meie suunas sõitvat politseipatrulli. No nüüd hakkas paanika. Kas me ikka võime siin grillida? (Kuigi lauale oli selleks kenasti plekist alus külge ehitatud). Libistasin siidripudeli peitu ja jäin suurte silmadega politseiautot põrnitsema. Ja sõidavadki meie laua juurde! Peatuvad. Appi! Süda peksab sees. Politseionu rullib akna alla ja teatab: "I know what I'd rather be doing" (ma tean mida ma praegu parema meelega teeks). Huhhh läks hästi :D Tüübid olid lihtsalt kadedad meie lihahunniku üle ja tahtsid suhelda :D Meil pärast nalja kui palju!

Chester

Chester on ilus ja tõesti avastamist väärt paik. Hea oli koos R'iga seda uuesti avastada. Sõbraga ühes on palju mõnusam mööda müüriäärt jalutades linnale tiir peale teha kui üksi :) India take away maitses ka paremini, olenemata ühest puuduvast kastmest. Ja pitsa! Nii tervislikult me siin riigis toitumegi..

Läksime üks õhtu kahekesi kohalikku alternatiivklubisse siidrit jooma. Bänd oli kräpp aga koht ise paljulubav. Ja leidsime eest eestlasest baaridaami :D Meid ikka jagub igale poole!

Väga kurb oli kui R tagasi lõunasse sõitis. Kohe tõesti kurb :( Õnneks lähen talle paari nädala pärast jälle külla :)))