Tujutõstjad

Suvalises järjestuses:

1. Jutukas bussijuht Portsmouthist Birminghami sõites. Rääkis tervele bussile põhjalikult ohutusnõuetest, tulekustutitest jms ning lõpuks teatas, et leave all the worrying up to me and just enjoy the ride :)

2. Valge habemega härrasmees, kes ülekäiguraja juures stoppmärki hoiab, et lapsed ohutult kooli saaks. Hõikas hommikul kell 8 nii rõõmsal häälel mulle Good morning, et terveks päevaks tuju hea :)

3. Isa helistas :)

4. Emale helistasin ise :)

5. Suurel staadionil oli täna jalkamatš. Kõik laulsid midagi, kui sealt mööda jalutasin :)

6. Päike paistab. Jätkuvalt!

Viimase vaba päeva hommik käes ja tuju hea. Võtan suuna kesklinna, et paar vajalikku asja muretseda. Muuhulgas püüan täita oma lubaduse John uuesti üles otsida ja nimetet heategevusega liituda. Alustan viimasest. Magustoit enne põhirooga J Esimesel katsel ma Johni ei leia aga keeldun nii kergesti alla andmast. Lippan kõrvaltänavasse internetipunkti, et googli abil soovitud küsimusele vastus leida. Kus on John :D? Maksan letis olevale indialasele 50 penni ja saan kõikvõimsa arvuti taha. Kõikvõimsaks teeb selle masina küll ainult netiühendus, sest muidu oleks tegemist täieliku panniga. Asi on ikka väga ajast ja arust. Google kinnitab mulle, et wrvs’i esindajad on just selles kaubanduskeskuses, mille ma hetk tagasi olin läbi otsinud. Mis siis ikka, uuele ringile, sest vaevalt ma enne päris täpselt aru sain mis nurgatagused vaatamata jäid. Võõras koht ikkagi. Ei lähe kaua kuni soovitud mees leitud saab J Kõigil hea meel, lobiseme jälle maast ja ilmast, ning paberite täitmise lõpuks küsib John kas ta võib mu andmeid väga ebaprofessionaalsel viisil kasutada ja mulle mõni aeg helistada. Luban tal seda teha J

Olen maalaps

Kasutan oma puhkuse viimaseid päevi ära ja lähen lõunasse R’ile külla. Tema saadeti meie eestlaste pundist kõige kaugemale elama ja lühike külaskäik Lissi nimelisse kohta võtab vähemalt kaks päeva. Inglismaa on suur – üle kuue tunni sõitu erinevate transpordivahenditega sinna ja sama kaua tagasi. Etterutates võin öelda, et üritus oli igat minutit bussis ja rongis kanni haigeks istumist väärt!

Niipea kui Lissis rongi pealt maha astun, ütleb mulle sisetunne, et midagi väga head on tulemas. Jalutan mööda pisikest peatänavat R’ile vastu ja otsin silmadega tuttavat erkroosat värvi. Seda aga ei ole, sest R on täieliku kostüümivahetuse teinud. Isegi ilma kirka roosa sallita särab ta nagu alati J Nii hea on jälle tuttavat nägu näha! Jalutame mööda teeserva edasi ja lobiseme. Meie ümber on mets. Mets! Lõhnab täpselt nii nagu üks mets peab lõhnama, linnud laulavad ja roheline on ümberringi. Liss on täpselt selline nagu ma ühte inglise külakest ette kujutasin. Majad on väikesed, ei mingeid ridaelamuid sadade meetrite kaupa, rahvast on vähe, aiad hoolitsetud. Tasapisi jõuame õhtu pärlini – R’i bed and breakfasti juurde, kuhu ta koos teiste uute tulijatega on elama paigutatud.

Astume hoovi ja vau – vastu vahib the perfect English cottage. Vt pilte Facebookis. Ma ootasin midagi head.. aga nii head?! Vaimustun. Ja asi läheb kohe veel paremaks. Nimelt teisel pool maja on midagi mäeoru sarnast ja akendest avanevad tänu sellele täiesti hingematvad vaated. Ahmin õhku ja üritan seda ilu endasse talletada. Mõistan, et ei saa sellega hakkama ja olen rahul, et fotoka kaasa võtsin. Maja on väga inglisepäraselt sisustatud, palju vana mööblit ja nipsasjakesi. Seinu ehivad arvukad maalid, millel mitmetest on kujutatud balletitantsijaid J Tants! Saate te aru TANTS! Ma ei suuda teile kuidagi oma emotsioone edasi anda, sest sõnu jääb lihtsalt väheks. Vaadake parem pilte ja vaimustuge kaasa!

Majas elab peale R’i veel üks eestlane, kellega õhtu otsa vestleme, et firma ja töö asjus targemaks saada. Hoopis lõbusamad teemad võtame ette vastu ööd R’iga kahekesi. Mulle väga meeldib igasugu vahvaid lugusid kuulata inimeste minevikust ja olevikust, mõtetest ja tunnetest. R’il neid õnneks jagub, nagu minulgi, ja veedame üksteist tundma õppides mõned väga mõnusad tunnid. „Ma tahan kohtuda uute inimestega“ tundub selline trafaretne sõnakõlks aga kui sellesse süveneda, siis tuleb tõdeda, et see on tegelikult meeletult oluline osa elust. Eriti, kui oskad seda hinnata ja need uued inimesed on samavõrd fantastilised kui minu uued inimesed J

See viib mõtted vanade inimeste juurde. Minu armsad kallid vanad sõbrad! Minutine paus koduigatsuseks J

Hommikul jooksen fotokaga mööda maja ja ümber maja ringi, et koht iga nurga alt pildile jäädvustada. Tulemust näete allpool. Naudin vaadet ja hingan puhast õhku. Väga mõnus muide, linnavurled, kobige maale puid kallistama! Peale põhjalikku kassisügamist võtan ette tee tagasi rongijaama. Kassi karv on läbinisti staatilist elektrit täis, nii et jääb mulje nagu keegi poleks talle tükk aega korralikult pai teinud.

Seisan raudtee ülesõidu ees ja vaatan allalangetatud piirete taga seisvaid inimesi. Teisel pool teed teeb üks vanahärra vankrilapsele naljakaid nägusid ja suhtleb tita emaga. Nad ei tunne teineteist. Siin suheldakse armsal moel ka võhivõõrastega. Hea soe tunne tuleb endalgi peale neid jälgides. VIUH-VIUH-VIUH tuiskab järsku mööda kiirrong. Appi kuidas ma ehmun! Teadsin, et nad sõidavad kiiresti, aga see on ikka liig mis liig. Rongiga tuleb kaasa tuulehoog, mis mu soengu täiesti sassi ajab. Seni on olnud nii tuulevaikne päev, et lehed ka puu peal ei liigu. Uhhh kuri tsivilisatsioon ründab väikelinna idülli!

Varsti tuleb Portsmouthi rong, nii et ronin perroonile seda kannatlikult ootama. Jälle lendab mööda üks kole kiirrong. Nüüd oskan seda juba oodata aga ikka tuleb vereringesse natuke adrenaliini juurde. Küll ma kunagi harjun. Ilmselt üsna varsti J Rongis on mõnusalt vaikne ja jätan oma mp3 mängija taaskord kotti. Kasutan seda siin kahtlaselt vähe. Pea on nii mõtteid täis kogu aeg, et pole lihtsalt mahti muusikat kuulata. Praegu keerlevad kahtlaselt veidrad mõtted peas ja enesetunne on kuidagi habras. Nagu läheks kodust ära või miskit. Ei saagi aru miks. Jälgin aknast mööduvaid rohelisi aasi, lambaid ja hobuseid. Tunne läheb järjest hapramaks. Mis mul viga on? Süüdistan puhast õhku, rohelust ja linnulaulu. Aus loodus sunnib vist endassegi ausamalt suhtuma. Õrnake ma ju olen siin, üksinda rongis istumas. Oma osa on kindlasti veel paaril kehvasti magatud ööl ja ühel mehel, kelle juurde mu mõtted rändasid. Viimati nägin nii ilusaid vaateid tema aknast. Tean, et see tunne läheb järgmiseks hommikuks mööda, kui olen öö mõnusalt ära maganud ja tähelepanuhäireid tekitavas linnakäras tagasi. Mul on õigus, täpselt nii lähebki J

Niih, vahepeal pole suurt midagi toimunud. Ajasin kaks päeva telefonitsi oma manageri taga ja üritasin leppida tõsiasjaga, et firma on endale suurepärase müügitööga kujundanud reaalsusest üsna kaugele jääva mulje. Koolitusnädala käigus oli kõik peensusteni ära organiseeritud, kuid see mugavus kadus niipea kui me uksest välja astusime. Siis pidi igaüks ise enda eest võitlema hakkama. Mina võitlesin ja sain järgmiseks nädalaks tööle, samas kui nii mõnigi vanem olija ootab ja ootab, et tema manager end liigutama hakkaks. Kurb. Vahepeal mõtlesin, et maksan oma karmavõlga kõikide poole vinnaga juhitud projektide eest, sest nüüd sõltub minu heaolu suuresti sellest kui hästi mu nö projektijuht oma tööd teeb.

Tagasipõige teisipäeva.

Jalutan rahulikult mööda kaubanduskeskust kui üks pikk mütsiga noormees mu kõrvale kutsub. Tegemist on ühe heategevusorganisatsiooni esindajaga, kes kutsub inimesi püsiannetusega liituma. Üritan talle siis selgitada, et oh ma olen värske pooleldi töötu immigrant (too moment mul veel kindlat ülesannet järgmiseks nädalaks ei olnud) ja seetõttu ei saa endale püsiannetust lubada. Aga selle asemel, et mind oma teed saata, hakkab ta küsimusi küsima. Kuskohast ja kauaks ja miks jne jne. Asi lõpeb sellega, et lobiseme maast ja ilmast üle poole tunni J Õnneks kahemõttelistest naljadest ja kergest flirdist asi suurt kaugemale ei lähe, telefoninumbrid jäävad vahetamata ja kõigest kallistan teda hüvastijätuks. Korralikult. Ta hüüab mulle midagi järele aga raputan lihtsalt pead, vehin kätega ma-ei-kuule-liigutusi ja kõnnin naeratades minema. Naeratus püsib päeva lõpuni. Esimene armas inglise poissmees on leitud :D

Kuna ka kaubanduskeskuse poiss, nimetagem teda John, soovitas mul inglasi peksta, et töö asjad kindlas suunas liikuma hakkaksid, siis helistasin hommikul esimese asjana uuesti managerile ja tegin natuke kurjemat häält. Oh üllatust, umbes poole tunni pärast oli mul järgmiseks nädalaks töö olemas! Olin endale lubanud, et kui nüüd kohe töö saan, siis otsin Johni uuesti üles ja liitun tema propageeritud heategevusega. Idee oli organisatsioonil ju armas: manageerida mitut kümmet tuhandet vabatahtlikku, kes käivad vanurite kodudes neid abistamas. Näiteks poest süüa toomas, apteegis rohtude järel või lihtsalt vanainimesega teetassi taga vestlemas, et nad end üksikuna ei tunneks. Paraku ei leidnud ma Johni enam üles. Laupäeval proovin uuesti. Ta pidi „siin“ kuni laupäevani olema. Kus see „siin“ täpselt on, ma tegelikult ei tea :D

Muinasjutumajas

Mulle meeldib turist olla J Käisin Birminghamis L’il külas tema suurepärast uut elamist vaatamas. Tüdrukud paigutati kohta nimega Old Lodge, mis on mingid sajad aastad vana ja asub otse surnuaia väravast sees. Pildi pealt võite vaadata kui palju tonlik kirjeldus tegelikkusele vastab. Minu meelest täielik muinasjutumaja! Surnuaed võtaks ilmselt natuke harjumist aga sellesse võib ju suhtuda kui tasuta elukooli kursusesse. L on tubli – ümiseb Adams Family tunnusmeloodiat ja on rõõmus. Respekt!

Birmingham on suur, mitmevärviline ja minu jaoks väga loogiliselt ülesehitatud linn. Piisas paljundatud kaardist ja ühest hästi informeeritud Tesco kassapidajast, et ma õigesse kohta valutult pärale jõuaksin. Valgest maailmast tulnud eestlasena paneb Birminghami multikultuursus alguses veidi võõrastama. Püüan tumedama nahavärviga inimesi mitte jõllitama jääda aga vahel saab uudishimu minust võitu ja keskendun pikemaks ajaks näiteks kellegi soengu uurimisele. Tahaks kasutada võimalust ja moslemite kultuuri natuke paremini tundma õppida. Paraku ei julge. Nii piinlik kui see ka pole, kardan ma peaaegu kõiki värvilisi. Arvestades mu tugevat antirassistlikku meelestatust, tahtsin ise endale valusasti vastu pead virutada, kui avastasin, et tee küsimiseks otsisid mu silmad tänavalt valget inimest. Eestis ei tuleks mulle mõttessegi Jamesiga kohtudes teda nahavärvi pärast näiteks kallistamata jätta, siin aga peidan silmad kui tänaval mõni pikk must mees vastu tuleb. Samas valgele tervisejooksjale naeratan laialt ja ootan ära kuni ta vastu tervitab, enne kui pilgu mujale suunan. Olgu, võib-olla oli asi selles, et ühtegi värvilist tervisesportlast pole mulle veel vastu tulnud. Võib-olla on asi hoopis selles, et tunnen end immigrandina siiski haavatavamalt kui kodumaal. Piinlik on nii ehk naa L Selles osas olen endas sügavalt pettunud ja loodan, et asi paraneb ajaga. Ettevaatlik võib olla ka hirmu tundmata.

Otsustasime L’ga Inglismaa toidule teise võimaluse anda. Ühes klassikalise sisustusega briti pubis tellisime alustuseks kohaliku siidri ja õlle. Polnud üldse paha J Maasika-pirni siider oli mõnusalt magushapu ja pudelisildile kirjutatud legend neljast põlvkonnast tublidest siidrimeistritest andis joogile veelgi nüansse juurde. See väikene kogus alkoholi tegi meie tuju suisa üliheaks, seega otsustasime lõunasöögi ajaks samasse kohta tagasi tulla. Jah, me jõime üsna hommikusel kellaajal. L on süüdi, ma olen tegelikult korralik J Söögiga meil paraku nii hästi ei läinud. Jõudsime näljastena mõne tunni pärast sama laua taha tagasi ja valisime menüüst kõige tüüpilisemad briti toidud. L tellis potatoes and mash ja mina fish and chips. L jäi nälga, sest ta ei suutnud seda õudust ära süüa, mis meile lauda toodi. Mingid värvitud vorstid hunniku kartulipudru otsa laotud ja pruuni kastmega üle valatud. Proovisin ka ja tänasin õnne, et ma seda ei tellinud, sest asi maitses sama halvasti kui välja nägi. Minu kala friikartulitega oli aga maitsetu. Või noh, maitses fritüüriõli järele… Järeldus kogu üritusest – tuleb poodi minna, päris toiduaineid osta ja välja nuputada kuskohast gaasipliit tööle käib.

Hea päev oli. Huvitav kas kõik maailma L’id on nii armsad kui minu omad? Siinkohal tervisi Tallinnasse ;)

Turist

Nädala lõpp on käes. Uued teksad ka J Minusugustele ihnuritele on siin shoppamine väga kergeks tehtud. Isegi ilma aledeta leiab väga mõistliku hinnaga kaupa. Brändinimede jälgijatele on siin ka oma odav pood, mille nimi hetkel ei meenu. Sealt leiab kõike alates Tigi šampoonist kuni Nike dressideni aga konks on selles, et otsida tuleb samuti korralikult. Asi on üles ehitatud natuke kaltsuka sarnaselt: püksid ühes nurgas, pluusid teises, kõik suurused ja margid ja värvid segamini.

Olen nüüd otsaga Wolverhamptonis ja kogu see poodlemisinfo on mul selge seetõttu, et üritasin oma vaba laupäeva sisustada nagu ühele tüüpilisele britile kohane: käisin mööda kaubanduskeskusi, istusin pargis ja sõin mäkis lõunat. Ürituse tulemusena on mul nüüd natuke vähem raha, rohkem riideid, peavalu, süda paha ja kerge päikesepõletus. Ahjaa usina turistina käisin ka ühes 1000 aasta vanuses kirikus ja kolasin muidu sihitult mööda linna. Alustuseks käib küll. Kaua ma ilmselt niiviisi ei jaksa kuid millal ma täpselt tööle hakkan pole ka teada. Praegu puhkan osaliselt tasustatuna ja elan firma kulul rõõmsat turistielu. Päris hea oleks, kui mingi väike värdjas hirm ei hingaks kuklasse, et ai ai ehk sa ei saagi omale hoolealust… Grrrrr. Õnneks ei sega see mul homme Birminghami sõitmast ja teisi kursustel osalenud eestlasi üle vaatamast. Kaks tükki meist sattusid mulle õnneks üsna lähedale – paarkümmend minutit rongisõitu ja kohal J Samas ega ma ilmselt siia kanti jää, sest eeldatav patsient on kaardi pealt vaadates sutsu kõrgemal. Chester oli vist selle koha nimi. Hoidke mulle pöialt, et varsti saaksin sinna kolida!

Veel muljeid

Kultuurishokk

Eile õhtul läks internet ära (eelmisel nädalal tegelt, ajal kui veel hotellis elasime) – too many users. Helistasin siis receptionisse, et näe selline arusaadav veateade tuleb ja palun tehke korda. Vastus: „Ah, oh yes, that happens sometimes. Please try again arter 30 minutes and if it is not ok by then call me back.“ Ma olin sellise vastuse peale nii hämmeldunud, et tänasin ja panin toru hargile. Mis mõttes poole tunni pärast?! Mis ma pool tundi tegema pean?! Kes kurat laseb inimesel pool tundi netti oodata ja ei jooksegi kohe hetkega asja korda tegema?! Kuhu kiviaega ma kolisin?!

Söögist

Jamie Oliver on õige asja eest väljas, sest kui keegi briti lapsi korralikult sööma ei õpeta, siis varsti elavadki siin ainult immigrandid. Kohalikud surevad lihtsalt kehva toitumise tagajärjel välja.

Esimesel nädalal toidab meid tööandja ja lõunaks antakse ainult võileibu. Iseenesest korralikke võileibu „with various fillings“, mis on väga maitsvad ja mõni võib-olla tervislikki. Aga siiski L Keskmine eestlane ei söö kuu aja jooksul ka nii palju saia kui meie siin nädalaga. Kõige esimene toidupakk oli paberkotikese sisse valmis pandud. Purskasin naerma kui sealt juustuvõileiva, krõpsupaki, coca cola ja kummikommid välja sikutasin. Tegelikult oleks pidanud nutma hakkama.

Õhtusööke on see eest paras jõuluorgiaga võrrelda. Suured korralikud portsud, mida ei saa poolikuks ka jätta, sest nii hea on. The Olive Branch ei ole tüüpiline resto, kus taldrikule pannakse pooliku viinamarja suurune lihatükk koos kastmenirega. Söögid on tasemel ja suured. Creme brule, mereannipada, lammas (väga hästi tehtud lammas, ütleks isegi, et ideaalne lammas). Nädala lõpus ostan ma uued teksad mitte sellepärast, et vanad kulunud on, vaid sellepärast, et nad enam jalga ei mahu J

Esimesed muljed

Ilmast ja eluolust.

Inglismaal on kevad J Päike paistab (!?) ja suhteliselt soe on. Inglased arvavad, et on väga soe ja paljud neist jooksevad suveriietes ringi. 15 soojakraadi juures ei ole paeltega kleidikese ja sandaalidega naisterahvad üldse harv nähtus. Samuti mitte paljasvarbalised vankrilapsed :S Hoopis ilusamat vaatepilti pakuvad sajad poolmetsikult kasvavad nartsissid. Kõik teeääred on neist kollased ja me võitleme tungiga neid omale tuppa vaasi korjata. Eks näis millal esimene murdub. Shoppingutuuridel murdume lausa kambakesi, sest sellise valiku ja hindade rohkuse juures lööb silmade eest lihtsalt kirjuks. Ühte pisikesse Telfordi linnakesse mahub üks hiigelsuur kaubanduskeskus, millesse omakorda sadu poode seinast seina ulatuvate hindadega. Tegime katse pistiku adapteriga. Sama funktsiooniga tehnikavidin maksis Bootsis 4.99 naela ja paarsada meetrit kõrval, seejuures sama katuse all asuvas Asdas, maksis julla juba 1.75 naela. Kokkuhoidlikult elada on siin vägagi võimalik kui inimene ainult viitsib ringi tuuseldamisega vaeva näha.

Tööst ja kolleegidest.

Eestlastest on koos üsna värvikas seltskond. Kokku on meid neli: mina, L, R ja I. L on peaaegu otse keskkoolist, elavaloomuline ja häälekas tüdruk. Kallistab mind kui mul on külm ja on muidu armas J R on kolme lapse ema, kes ootab oma peret ja loomaaeda varsti saareriiki järele. Tal on suurepärane huumorimeel ja tohutult heleroosat elurõõmu. Ega muidu kolme last vist naljalt ei tee ka :D Õppinud eripedagoog ja Hunt Kriimsilm saja erineva ametiga. I’st ei ole ma veel väga sotti saanud. Vaiksevõitu veidi, aga võib-olla vaga vesi sügav põhi.

Teine suurem punt on ungarlased, kuhu kuulub samuti väga eripalgelisi inimesi: sotsiaaltöötajaid, niisama osavaid tibisid, elukutselisi võõras riigis elajaid ja hooldajaid jne jne jne. Eredamaid pärle seal on kahtlemata üks lühikese soenguga pisikest kasvu keskealine naisterahvas, kes on lapsed suureks kasvatanud ja tuli nüüd „olulist/meaningful“ tööd otsima. Tasub ära mainida, et tegemist on kõrgharitud inglise filoloogiga, kes on aastaid õpetaja ja lisaks veel joogainstruktor olnud. Et nüüd siis meaningful work?!

Mõni üksik inglane on samuti meie sekka ära eksinud. Ei olegi ainult immigrandid, jei J Meie koolitusgrupis on nooruke kahe lapse ema, kes on seda tööd varemgi teinud. Ta on nii siiras ja vahetu ja loomulik, et iga inglane tahaks just teda enda hooldajaks. Jättis endast väga ilusa ja intelligentse inimese mulje. Mulje sellepärast, et ei tahaks teda üle kiita :D Ei tea ju kindlalt… Võib-olla on iglased lihtsalt nii osavad mulje jätmises. Umbusklikkus kuubis.

Firma on UK’s oma ala peal esirinnas ja seda on tunda. Koolitused on igati korralikud, lektorid ise hooldajatest välja kasvanud pikaajalised töö patrioodid, materjalid ja igasugune muu organiseeritud tegevus täiesti eeskujulik. Kõik on brittidele omaselt viisakad, soojad, nalja ja naeru täis inimesed. Lisaks sellele ka oma ala spetsialistid. Iga detaili kohta on välja töötatud protseduurid, mida keegi peaks järgima, et asjad sujuksid. Paraja vaba kasvatusega kontorist tulnuna on see mulle veidi võõras aga sisendab turvatunnet, et ma ei saa oma uue ameti peal infopuuduse tõttu mingit käkki kokku keerata. Vabadus ja paindlikkus meeldib mulle ka väga, aga praeguses situatsioonis ei oskaks ma sellega midagi peale hakata.

Organiseeritus tundub brittidele olevat sama loomulik kui hingamine kuid nad suudavad seejuures ikkagi inimlikuks jääda. Täna juhtusime poeskäiguga hiljapeale, või noh tegelikult on häda hoopis selles, et kõik poed pannakse umbes viiest kinni :S Vaatasime niisama ühes riidekaupluses ringi kui kõlaritest hakkas kostuma viisakaid hüüdeid, et tulge palun kassadesse, me paneme varsti poe kinni. Kuna kellelgi meist otsest ostusoovi ei olnud, siis jäime rahulikult oma pluusikesi edasi uurima. Sulgemiseni oli ju veel kümmekond minutit. Ühtäkki teatab mööduv suur ümmargune turvamees uuesti, et palun minge kassadesse, sest me hakkame sulgema. Vastasime, et me ainult vaatame, mille peale ta koheselt rõõmsaks läks ja teatas, et oi then enjoy enjoy. Ta oli kohe siiralt, pea ülevoolavalt rõõmus, mis ühe kodumaise turvamehe kehas oleks lausa veider tundunud. Aga siin nad sellised ongi. Vähemalt valdav enamus inimesi. Natuke harjumatu ja veider aga väga väga väga meeldiv J

Üks tore tegelane tuli veel meelde. Nimelt meie rokkmuusika klassikuid kuulata armastav bussijuht tervitab meid igal hommikul kõlava Hello’ga ja ronib sihtpunktis ukse juurde seisma, et igaüht isiklikult taaskord hoiatada: ära löö oma pead väljudes ära. Hea, et ta hoiatab, sest vastasel juhul oleks meil kõigil juba mitu muhku… Hommikud on kohe toredamad kui bussikõlaritest tuttav Queeni „I Love Rock’n’Roll“ vere käima tõmbab!

Midagi romantiliste komöödiate fännidele

R rääkis eilses õhtusöögilauas meile ilusa tõestisündinud armastusloo. Tartus tudengite kevadpäevadel kohtuvad poiss ja tüdruk. Armuvad. Teevad pulmad. 7 päeva pärast! Kolm päeva kestva peo ja saja külalisega! Kuidas?! Väidetavalt pidid tudengid kõike suutma :D Paarike saab kolm last. Noh, kas tuleb juba tuttav ette? Lahutab L Ja siis saab jälle kokku ja elab õnnelikult edasi. Ühel õhtul tuleb mõlemal korraga mõte võtta oma seitse kompsu, kolm last ja koduloom ning kolida ajutiselt välismaale. Õppida keelt, avardada silmaringi jne Lastele ka mõte meeldis, elasid hingega kaasa ja nüüd on emme otsaga võõras riigis kohal J Mõned inimesed on kokku loodud. Armastus on võimalik. Ilus.

Seiklustest

See „jama“, millest ma eelmises postituses kiirelt üle libisesin: autoõnnetus. Ma ei oska Inglismaal sõita :S Ai! Ego ja enesekindlus said valusalt pihta praegu.

Kohe esimesel päeval tuli meie sõiduvõimet hindama üks ülilõbus meesterahvas. Ütlen kohe ära, et peale esimest sõidutundi ta enam nii lõbus ei olnud. Hiljem oli jälle J Õnneks. Ma, suure entusiastina, läksin kohe esimesena rooli. Algus oli hoolimata segadusse sattunud seljaajust (liigutas mul paremat kätt kogu aeg, aga kang oli ju nüüd vasakul pool) üsna hea. Sain kiita. Ilmselt oma 5 minutit enne sõidutunni lõppu suutsin ma aga vastu jalakäijate ohutussaare äärt sõita, ja nii õnnetult, et mõlemad vasakpoolsed kummid olid puruks ja kusagilt tuli isegi suitsu… Unustasin vist ära, et vasakul pool on nüüd suurem osa autost, või tõenäolisema variandina ma lihtsalt ei märganud seda ohutussaare äärt, sest jälgisin saarele püstitatud poste, mis olid äärest endast üsna kaugel. Ega sellel põhjusel suurt vahet polegi L Fakt on see, et õpetaja sõnul ei ole tema eluaegse praktika jooksul keegi autot veel nii ära lõhkuda suutnud. Oi tore! Esimene! :S

Igastahes sõita mul siin nüüd ei lubata. Vähemalt mitte kliente sõidutada. Load jäid õnneks ikka alles :D Eks näis nüüd millise hoolealuse ma endale saan, sest sellise sigadusega sain hakkama…

Natuke mures. Ainult natuke J Suures plaanis on elu endiselt päris hea J

Minek

Üks pikk hetk. Üks ilus ja hindamatu tunnike.

Istun lennukis, oma mõtetega kahekesi. Liina tukub mu õla najal ja ilmselt põõnavad teisedki. Hoolimata öisest äratusest ja vähem kui kolmetunnisest unest olen ma kaotanud võime ükskõik kus ja ükskõik millal magama jääda. Tunnen sellest puudust, aga eks praegu tuleb siis piirduda padjaks olemisega ja see on ka omamoodi mõnus.

Mulle teatavasti meeldib oma emotsioonide küljes kõlkuda. Kuidagi kahju on nendest kiirustades lahti lasta. Seekord ei olegi tegu millegi nostalgilisega, sest üks ilusamaid nädalaid viimaste aastate jooksul ei ole jõudnud veel mälestuste uttu vajuda. Naeratan vaikselt omaette ja pühin järjekordse pisara. Ma olen õnnelik. Nii õnnelik, et nutma ajab.

Viimane nädal tõi lõpliku kindluse, et see hirmus ebapraktiline ja natuke põhjendamatu plaan ajutiselt välismaale kolida on õige. Iga jama, mis nüüdsest edaspidi mu teele satub on väärt läbipõdemist, sest ilma äraminekuta ei oleks olnud neid maagilisi hüvastijättudega kaasnevaid hetki.

Kuna ma kirjutan seda asja esmaspäeval, siis võin etteruttavalt öelda, et esimene jama on käes :D aga sellest natuke hiljem.

Ma olen alati arvanud, et mul on sõpradega kohutavalt vedanud aga reisieelsel ajal suutsid nad mind ikkagi korduvalt üllatada. Nende toetus, usk ja armastus annavad tohutult meelekindlust oma unistusi ellu viia. Usun ja usaldan oma sõpru, eriti neid, kes kõrval püsinud 10-15 aastat ja kui nemad ütlevad, et mul on õige mõte ja ma saan kõigega hakkama, siis järelikult nii on :) Vastasel juhul istuksin ma praegu Graniidi tänaval ja sügaksin kassi, kellest ma tegelikult väga puudust tunnen. Teda näidatakse mulle nüüd mõnda aega läbi Skype, nagu Helinitki.. Pisar.

Tänud kõigile, kes viitsisid end Lasnamäele vedada, et enne pikka pausi natuke koos pidu pidada. Sööki ja jooki jäi kahtlaselt palju järgi, nii et millalgi suvel või sügisel tuleb uus üritus teha. Ilmselt teen selleks ajaks uue parema salati ka :) Tohutult armas oli nii mitmeid erisuguseid inimesi rõõmsalt ühe katuse all näha! Pai teile!

Meie eraviisilisi kohtumisi nautisin ma aga veelgi enam. Ohh Tartu viikend ja lugematud tassid teed Tallinnas.

Väga palju nutmist ei olnudki kui perekond ja töö välja arvata. Täiesti arusaamatu, kuidas elatakse ilma emme ja issita, kes internetis mängleva kergusega suhelda ei oska, aga näe telefonid käivad kah kui paremat pole :) Töö oli hea ja mugavustsoonist väljumine ikka hirmutab natuke, rääkimata nendest vahvatest kingitustest, mille mu suurepärased kolleegid välja mõtlesid. Pealegi kui sind nii kõvasti kallistatakse, siis ikka pigistab pisara välja :) Ekskolleegidele: juhuks kui te satute seda asja lugema, siis infoks niipalju, et kõik peale kruusi ja karu sai kaasa! Need kaks langesid lihtsalt pagasipiirangu ohvriks.

Liiga kiiresti läbi saanud Reval Cafe õhtukene jättis hinge vist kõige kergema tunde üldse. Mõne inimese puhul lihtsalt tead, et ta on olemas ka saja aasta pärast ja kõik klapib endise kergusega. Nii on alati olnud ja nii ka jääb.

Ma tahaksin siia kirja panna kõik hüvastijätaud koos kõikide pisidetailidega kuid praegu hoian need endale. Suurvirksude pere aga ei pääse avalikku veebi üles panemisest, kuna nemad jõudsid mu üllatuse nimel ikka korralikult välja vihastada ja see on väike teenimatu kättemaks neile.

Nimelt peale kõiki häid soove ja ilusaid sõnu helistavad mulle Reivo ja Maarja, reede õhtul kell 11 (kuue tunni pärast läheb lennuk), et viriseda ühe unustatud tordikandiku pärast ja küsida miks ma küll ei maga (telefoniga rääkimise ajal?!). No olgu, seda trikki on ennegi nähtud, kus nad võtavad miski teema, et mu kallal norida, kuigi tegelikult kontrollivad kas ma olen elu-tervise ja hea tuju juures oma uhkes üksinduses keset Lasnamäge. Väga armas, et nad hakkasid tihemini külas käima kui ma kesklinnast ja seega ka neist ajutiselt kaugemale kolisin :D Sellised veidrad aga head inimesed on.. Järgmisel hommikul või noh öösel helistab Reivo mulle uuesti, et küsida kas ma tema hinnalise kandiku võtsin kaasa. Siis ma sain juba natuke kurjaks, et käigu põrgu oma kandikuga ja lasku mul rahus lennujaamas check ini teha. Panen toru ära ja keeran juhtumisi ümber - seal seisavad Suurvirksud kogu hiilguses :D Issi, emme ja tita ka kaasa võetud. Vot seda ma ei osanud oodata! Veel vähem oskasin ma oodata Maarja pisaraid ja Reivo tõsist ja rahulikku häält, mida ei kuule just eriti tihti, et mitte öelda iialgi :) Siiani imestan, et kas ikka tõesti oli nii.. See pere on oma iroonilise huumorimeele, sarkasmiarmastuse ja hea toiduga väga sügavale mu hinge pugenud ja ometi üllatas, et ma neile ka nii palju korda lähen. Ehhh :')

Üks eriline lennujaama hetk, mis kunagi meelest ei lähe. Isegi ema ei hakanud nutma, eriti :) Parim algus sellele reisile!

Eellugu

Olen nüüd otsaga Inglismaal, aga olulisim lugu, mida teiega jagada tahan, on hoopis Eestimaalt pärit :)

Kunagi kui mahti saan siis kirjutan teie (ja enda) jaoks lahti ka mineku põhjused, ehk siis selle koledama ja segasema eelloo.