Niih, vahepeal pole suurt midagi toimunud. Ajasin kaks päeva telefonitsi oma manageri taga ja üritasin leppida tõsiasjaga, et firma on endale suurepärase müügitööga kujundanud reaalsusest üsna kaugele jääva mulje. Koolitusnädala käigus oli kõik peensusteni ära organiseeritud, kuid see mugavus kadus niipea kui me uksest välja astusime. Siis pidi igaüks ise enda eest võitlema hakkama. Mina võitlesin ja sain järgmiseks nädalaks tööle, samas kui nii mõnigi vanem olija ootab ja ootab, et tema manager end liigutama hakkaks. Kurb. Vahepeal mõtlesin, et maksan oma karmavõlga kõikide poole vinnaga juhitud projektide eest, sest nüüd sõltub minu heaolu suuresti sellest kui hästi mu nö projektijuht oma tööd teeb.

Tagasipõige teisipäeva.

Jalutan rahulikult mööda kaubanduskeskust kui üks pikk mütsiga noormees mu kõrvale kutsub. Tegemist on ühe heategevusorganisatsiooni esindajaga, kes kutsub inimesi püsiannetusega liituma. Üritan talle siis selgitada, et oh ma olen värske pooleldi töötu immigrant (too moment mul veel kindlat ülesannet järgmiseks nädalaks ei olnud) ja seetõttu ei saa endale püsiannetust lubada. Aga selle asemel, et mind oma teed saata, hakkab ta küsimusi küsima. Kuskohast ja kauaks ja miks jne jne. Asi lõpeb sellega, et lobiseme maast ja ilmast üle poole tunni J Õnneks kahemõttelistest naljadest ja kergest flirdist asi suurt kaugemale ei lähe, telefoninumbrid jäävad vahetamata ja kõigest kallistan teda hüvastijätuks. Korralikult. Ta hüüab mulle midagi järele aga raputan lihtsalt pead, vehin kätega ma-ei-kuule-liigutusi ja kõnnin naeratades minema. Naeratus püsib päeva lõpuni. Esimene armas inglise poissmees on leitud :D

Kuna ka kaubanduskeskuse poiss, nimetagem teda John, soovitas mul inglasi peksta, et töö asjad kindlas suunas liikuma hakkaksid, siis helistasin hommikul esimese asjana uuesti managerile ja tegin natuke kurjemat häält. Oh üllatust, umbes poole tunni pärast oli mul järgmiseks nädalaks töö olemas! Olin endale lubanud, et kui nüüd kohe töö saan, siis otsin Johni uuesti üles ja liitun tema propageeritud heategevusega. Idee oli organisatsioonil ju armas: manageerida mitut kümmet tuhandet vabatahtlikku, kes käivad vanurite kodudes neid abistamas. Näiteks poest süüa toomas, apteegis rohtude järel või lihtsalt vanainimesega teetassi taga vestlemas, et nad end üksikuna ei tunneks. Paraku ei leidnud ma Johni enam üles. Laupäeval proovin uuesti. Ta pidi „siin“ kuni laupäevani olema. Kus see „siin“ täpselt on, ma tegelikult ei tea :D