Ilmast ja eluolust.
Inglismaal on kevad J Päike paistab (!?) ja suhteliselt soe on. Inglased arvavad, et on väga soe ja paljud neist jooksevad suveriietes ringi. 15 soojakraadi juures ei ole paeltega kleidikese ja sandaalidega naisterahvad üldse harv nähtus. Samuti mitte paljasvarbalised vankrilapsed :S Hoopis ilusamat vaatepilti pakuvad sajad poolmetsikult kasvavad nartsissid. Kõik teeääred on neist kollased ja me võitleme tungiga neid omale tuppa vaasi korjata. Eks näis millal esimene murdub. Shoppingutuuridel murdume lausa kambakesi, sest sellise valiku ja hindade rohkuse juures lööb silmade eest lihtsalt kirjuks. Ühte pisikesse Telfordi linnakesse mahub üks hiigelsuur kaubanduskeskus, millesse omakorda sadu poode seinast seina ulatuvate hindadega. Tegime katse pistiku adapteriga. Sama funktsiooniga tehnikavidin maksis Bootsis 4.99 naela ja paarsada meetrit kõrval, seejuures sama katuse all asuvas Asdas, maksis julla juba 1.75 naela. Kokkuhoidlikult elada on siin vägagi võimalik kui inimene ainult viitsib ringi tuuseldamisega vaeva näha.
Tööst ja kolleegidest.
Eestlastest on koos üsna värvikas seltskond. Kokku on meid neli: mina, L, R ja I. L on peaaegu otse keskkoolist, elavaloomuline ja häälekas tüdruk. Kallistab mind kui mul on külm ja on muidu armas J R on kolme lapse ema, kes ootab oma peret ja loomaaeda varsti saareriiki järele. Tal on suurepärane huumorimeel ja tohutult heleroosat elurõõmu. Ega muidu kolme last vist naljalt ei tee ka :D Õppinud eripedagoog ja Hunt Kriimsilm saja erineva ametiga. I’st ei ole ma veel väga sotti saanud. Vaiksevõitu veidi, aga võib-olla vaga vesi sügav põhi.
Teine suurem punt on ungarlased, kuhu kuulub samuti väga eripalgelisi inimesi: sotsiaaltöötajaid, niisama osavaid tibisid, elukutselisi võõras riigis elajaid ja hooldajaid jne jne jne. Eredamaid pärle seal on kahtlemata üks lühikese soenguga pisikest kasvu keskealine naisterahvas, kes on lapsed suureks kasvatanud ja tuli nüüd „olulist/meaningful“ tööd otsima. Tasub ära mainida, et tegemist on kõrgharitud inglise filoloogiga, kes on aastaid õpetaja ja lisaks veel joogainstruktor olnud. Et nüüd siis meaningful work?!
Mõni üksik inglane on samuti meie sekka ära eksinud. Ei olegi ainult immigrandid, jei J Meie koolitusgrupis on nooruke kahe lapse ema, kes on seda tööd varemgi teinud. Ta on nii siiras ja vahetu ja loomulik, et iga inglane tahaks just teda enda hooldajaks. Jättis endast väga ilusa ja intelligentse inimese mulje. Mulje sellepärast, et ei tahaks teda üle kiita :D Ei tea ju kindlalt… Võib-olla on iglased lihtsalt nii osavad mulje jätmises. Umbusklikkus kuubis.
Firma on UK’s oma ala peal esirinnas ja seda on tunda. Koolitused on igati korralikud, lektorid ise hooldajatest välja kasvanud pikaajalised töö patrioodid, materjalid ja igasugune muu organiseeritud tegevus täiesti eeskujulik. Kõik on brittidele omaselt viisakad, soojad, nalja ja naeru täis inimesed. Lisaks sellele ka oma ala spetsialistid. Iga detaili kohta on välja töötatud protseduurid, mida keegi peaks järgima, et asjad sujuksid. Paraja vaba kasvatusega kontorist tulnuna on see mulle veidi võõras aga sisendab turvatunnet, et ma ei saa oma uue ameti peal infopuuduse tõttu mingit käkki kokku keerata. Vabadus ja paindlikkus meeldib mulle ka väga, aga praeguses situatsioonis ei oskaks ma sellega midagi peale hakata.
Organiseeritus tundub brittidele olevat sama loomulik kui hingamine kuid nad suudavad seejuures ikkagi inimlikuks jääda. Täna juhtusime poeskäiguga hiljapeale, või noh tegelikult on häda hoopis selles, et kõik poed pannakse umbes viiest kinni :S Vaatasime niisama ühes riidekaupluses ringi kui kõlaritest hakkas kostuma viisakaid hüüdeid, et tulge palun kassadesse, me paneme varsti poe kinni. Kuna kellelgi meist otsest ostusoovi ei olnud, siis jäime rahulikult oma pluusikesi edasi uurima. Sulgemiseni oli ju veel kümmekond minutit. Ühtäkki teatab mööduv suur ümmargune turvamees uuesti, et palun minge kassadesse, sest me hakkame sulgema. Vastasime, et me ainult vaatame, mille peale ta koheselt rõõmsaks läks ja teatas, et oi then enjoy enjoy. Ta oli kohe siiralt, pea ülevoolavalt rõõmus, mis ühe kodumaise turvamehe kehas oleks lausa veider tundunud. Aga siin nad sellised ongi. Vähemalt valdav enamus inimesi. Natuke harjumatu ja veider aga väga väga väga meeldiv J
Üks tore tegelane tuli veel meelde. Nimelt meie rokkmuusika klassikuid kuulata armastav bussijuht tervitab meid igal hommikul kõlava Hello’ga ja ronib sihtpunktis ukse juurde seisma, et igaüht isiklikult taaskord hoiatada: ära löö oma pead väljudes ära. Hea, et ta hoiatab, sest vastasel juhul oleks meil kõigil juba mitu muhku… Hommikud on kohe toredamad kui bussikõlaritest tuttav Queeni „I Love Rock’n’Roll“ vere käima tõmbab!
Midagi romantiliste komöödiate fännidele
R rääkis eilses õhtusöögilauas meile ilusa tõestisündinud armastusloo. Tartus tudengite kevadpäevadel kohtuvad poiss ja tüdruk. Armuvad. Teevad pulmad. 7 päeva pärast! Kolm päeva kestva peo ja saja külalisega! Kuidas?! Väidetavalt pidid tudengid kõike suutma :D Paarike saab kolm last. Noh, kas tuleb juba tuttav ette? Lahutab L Ja siis saab jälle kokku ja elab õnnelikult edasi. Ühel õhtul tuleb mõlemal korraga mõte võtta oma seitse kompsu, kolm last ja koduloom ning kolida ajutiselt välismaale. Õppida keelt, avardada silmaringi jne Lastele ka mõte meeldis, elasid hingega kaasa ja nüüd on emme otsaga võõras riigis kohal J Mõned inimesed on kokku loodud. Armastus on võimalik. Ilus.
Seiklustest
See „jama“, millest ma eelmises postituses kiirelt üle libisesin: autoõnnetus. Ma ei oska Inglismaal sõita :S Ai! Ego ja enesekindlus said valusalt pihta praegu.
Kohe esimesel päeval tuli meie sõiduvõimet hindama üks ülilõbus meesterahvas. Ütlen kohe ära, et peale esimest sõidutundi ta enam nii lõbus ei olnud. Hiljem oli jälle J Õnneks. Ma, suure entusiastina, läksin kohe esimesena rooli. Algus oli hoolimata segadusse sattunud seljaajust (liigutas mul paremat kätt kogu aeg, aga kang oli ju nüüd vasakul pool) üsna hea. Sain kiita. Ilmselt oma 5 minutit enne sõidutunni lõppu suutsin ma aga vastu jalakäijate ohutussaare äärt sõita, ja nii õnnetult, et mõlemad vasakpoolsed kummid olid puruks ja kusagilt tuli isegi suitsu… Unustasin vist ära, et vasakul pool on nüüd suurem osa autost, või tõenäolisema variandina ma lihtsalt ei märganud seda ohutussaare äärt, sest jälgisin saarele püstitatud poste, mis olid äärest endast üsna kaugel. Ega sellel põhjusel suurt vahet polegi L Fakt on see, et õpetaja sõnul ei ole tema eluaegse praktika jooksul keegi autot veel nii ära lõhkuda suutnud. Oi tore! Esimene! :S
Igastahes sõita mul siin nüüd ei lubata. Vähemalt mitte kliente sõidutada. Load jäid õnneks ikka alles :D Eks näis nüüd millise hoolealuse ma endale saan, sest sellise sigadusega sain hakkama…
Natuke mures. Ainult natuke J Suures plaanis on elu endiselt päris hea J
No comments:
Post a Comment