Kasutan oma puhkuse viimaseid päevi ära ja lähen lõunasse R’ile külla. Tema saadeti meie eestlaste pundist kõige kaugemale elama ja lühike külaskäik Lissi nimelisse kohta võtab vähemalt kaks päeva. Inglismaa on suur – üle kuue tunni sõitu erinevate transpordivahenditega sinna ja sama kaua tagasi. Etterutates võin öelda, et üritus oli igat minutit bussis ja rongis kanni haigeks istumist väärt!
Niipea kui Lissis rongi pealt maha astun, ütleb mulle sisetunne, et midagi väga head on tulemas. Jalutan mööda pisikest peatänavat R’ile vastu ja otsin silmadega tuttavat erkroosat värvi. Seda aga ei ole, sest R on täieliku kostüümivahetuse teinud. Isegi ilma kirka roosa sallita särab ta nagu alati J Nii hea on jälle tuttavat nägu näha! Jalutame mööda teeserva edasi ja lobiseme. Meie ümber on mets. Mets! Lõhnab täpselt nii nagu üks mets peab lõhnama, linnud laulavad ja roheline on ümberringi. Liss on täpselt selline nagu ma ühte inglise külakest ette kujutasin. Majad on väikesed, ei mingeid ridaelamuid sadade meetrite kaupa, rahvast on vähe, aiad hoolitsetud. Tasapisi jõuame õhtu pärlini – R’i bed and breakfasti juurde, kuhu ta koos teiste uute tulijatega on elama paigutatud.
Astume hoovi ja vau – vastu vahib the perfect English cottage. Vt pilte Facebookis. Ma ootasin midagi head.. aga nii head?! Vaimustun. Ja asi läheb kohe veel paremaks. Nimelt teisel pool maja on midagi mäeoru sarnast ja akendest avanevad tänu sellele täiesti hingematvad vaated. Ahmin õhku ja üritan seda ilu endasse talletada. Mõistan, et ei saa sellega hakkama ja olen rahul, et fotoka kaasa võtsin. Maja on väga inglisepäraselt sisustatud, palju vana mööblit ja nipsasjakesi. Seinu ehivad arvukad maalid, millel mitmetest on kujutatud balletitantsijaid J Tants! Saate te aru TANTS! Ma ei suuda teile kuidagi oma emotsioone edasi anda, sest sõnu jääb lihtsalt väheks. Vaadake parem pilte ja vaimustuge kaasa!
Majas elab peale R’i veel üks eestlane, kellega õhtu otsa vestleme, et firma ja töö asjus targemaks saada. Hoopis lõbusamad teemad võtame ette vastu ööd R’iga kahekesi. Mulle väga meeldib igasugu vahvaid lugusid kuulata inimeste minevikust ja olevikust, mõtetest ja tunnetest. R’il neid õnneks jagub, nagu minulgi, ja veedame üksteist tundma õppides mõned väga mõnusad tunnid. „Ma tahan kohtuda uute inimestega“ tundub selline trafaretne sõnakõlks aga kui sellesse süveneda, siis tuleb tõdeda, et see on tegelikult meeletult oluline osa elust. Eriti, kui oskad seda hinnata ja need uued inimesed on samavõrd fantastilised kui minu uued inimesed J
See viib mõtted vanade inimeste juurde. Minu armsad kallid vanad sõbrad! Minutine paus koduigatsuseks J
Hommikul jooksen fotokaga mööda maja ja ümber maja ringi, et koht iga nurga alt pildile jäädvustada. Tulemust näete allpool. Naudin vaadet ja hingan puhast õhku. Väga mõnus muide, linnavurled, kobige maale puid kallistama! Peale põhjalikku kassisügamist võtan ette tee tagasi rongijaama. Kassi karv on läbinisti staatilist elektrit täis, nii et jääb mulje nagu keegi poleks talle tükk aega korralikult pai teinud.
Seisan raudtee ülesõidu ees ja vaatan allalangetatud piirete taga seisvaid inimesi. Teisel pool teed teeb üks vanahärra vankrilapsele naljakaid nägusid ja suhtleb tita emaga. Nad ei tunne teineteist. Siin suheldakse armsal moel ka võhivõõrastega. Hea soe tunne tuleb endalgi peale neid jälgides. VIUH-VIUH-VIUH tuiskab järsku mööda kiirrong. Appi kuidas ma ehmun! Teadsin, et nad sõidavad kiiresti, aga see on ikka liig mis liig. Rongiga tuleb kaasa tuulehoog, mis mu soengu täiesti sassi ajab. Seni on olnud nii tuulevaikne päev, et lehed ka puu peal ei liigu. Uhhh kuri tsivilisatsioon ründab väikelinna idülli!
Varsti tuleb Portsmouthi rong, nii et ronin perroonile seda kannatlikult ootama. Jälle lendab mööda üks kole kiirrong. Nüüd oskan seda juba oodata aga ikka tuleb vereringesse natuke adrenaliini juurde. Küll ma kunagi harjun. Ilmselt üsna varsti J Rongis on mõnusalt vaikne ja jätan oma mp3 mängija taaskord kotti. Kasutan seda siin kahtlaselt vähe. Pea on nii mõtteid täis kogu aeg, et pole lihtsalt mahti muusikat kuulata. Praegu keerlevad kahtlaselt veidrad mõtted peas ja enesetunne on kuidagi habras. Nagu läheks kodust ära või miskit. Ei saagi aru miks. Jälgin aknast mööduvaid rohelisi aasi, lambaid ja hobuseid. Tunne läheb järjest hapramaks. Mis mul viga on? Süüdistan puhast õhku, rohelust ja linnulaulu. Aus loodus sunnib vist endassegi ausamalt suhtuma. Õrnake ma ju olen siin, üksinda rongis istumas. Oma osa on kindlasti veel paaril kehvasti magatud ööl ja ühel mehel, kelle juurde mu mõtted rändasid. Viimati nägin nii ilusaid vaateid tema aknast. Tean, et see tunne läheb järgmiseks hommikuks mööda, kui olen öö mõnusalt ära maganud ja tähelepanuhäireid tekitavas linnakäras tagasi. Mul on õigus, täpselt nii lähebki J
No comments:
Post a Comment