Muinasjutumajas

Mulle meeldib turist olla J Käisin Birminghamis L’il külas tema suurepärast uut elamist vaatamas. Tüdrukud paigutati kohta nimega Old Lodge, mis on mingid sajad aastad vana ja asub otse surnuaia väravast sees. Pildi pealt võite vaadata kui palju tonlik kirjeldus tegelikkusele vastab. Minu meelest täielik muinasjutumaja! Surnuaed võtaks ilmselt natuke harjumist aga sellesse võib ju suhtuda kui tasuta elukooli kursusesse. L on tubli – ümiseb Adams Family tunnusmeloodiat ja on rõõmus. Respekt!

Birmingham on suur, mitmevärviline ja minu jaoks väga loogiliselt ülesehitatud linn. Piisas paljundatud kaardist ja ühest hästi informeeritud Tesco kassapidajast, et ma õigesse kohta valutult pärale jõuaksin. Valgest maailmast tulnud eestlasena paneb Birminghami multikultuursus alguses veidi võõrastama. Püüan tumedama nahavärviga inimesi mitte jõllitama jääda aga vahel saab uudishimu minust võitu ja keskendun pikemaks ajaks näiteks kellegi soengu uurimisele. Tahaks kasutada võimalust ja moslemite kultuuri natuke paremini tundma õppida. Paraku ei julge. Nii piinlik kui see ka pole, kardan ma peaaegu kõiki värvilisi. Arvestades mu tugevat antirassistlikku meelestatust, tahtsin ise endale valusasti vastu pead virutada, kui avastasin, et tee küsimiseks otsisid mu silmad tänavalt valget inimest. Eestis ei tuleks mulle mõttessegi Jamesiga kohtudes teda nahavärvi pärast näiteks kallistamata jätta, siin aga peidan silmad kui tänaval mõni pikk must mees vastu tuleb. Samas valgele tervisejooksjale naeratan laialt ja ootan ära kuni ta vastu tervitab, enne kui pilgu mujale suunan. Olgu, võib-olla oli asi selles, et ühtegi värvilist tervisesportlast pole mulle veel vastu tulnud. Võib-olla on asi hoopis selles, et tunnen end immigrandina siiski haavatavamalt kui kodumaal. Piinlik on nii ehk naa L Selles osas olen endas sügavalt pettunud ja loodan, et asi paraneb ajaga. Ettevaatlik võib olla ka hirmu tundmata.

Otsustasime L’ga Inglismaa toidule teise võimaluse anda. Ühes klassikalise sisustusega briti pubis tellisime alustuseks kohaliku siidri ja õlle. Polnud üldse paha J Maasika-pirni siider oli mõnusalt magushapu ja pudelisildile kirjutatud legend neljast põlvkonnast tublidest siidrimeistritest andis joogile veelgi nüansse juurde. See väikene kogus alkoholi tegi meie tuju suisa üliheaks, seega otsustasime lõunasöögi ajaks samasse kohta tagasi tulla. Jah, me jõime üsna hommikusel kellaajal. L on süüdi, ma olen tegelikult korralik J Söögiga meil paraku nii hästi ei läinud. Jõudsime näljastena mõne tunni pärast sama laua taha tagasi ja valisime menüüst kõige tüüpilisemad briti toidud. L tellis potatoes and mash ja mina fish and chips. L jäi nälga, sest ta ei suutnud seda õudust ära süüa, mis meile lauda toodi. Mingid värvitud vorstid hunniku kartulipudru otsa laotud ja pruuni kastmega üle valatud. Proovisin ka ja tänasin õnne, et ma seda ei tellinud, sest asi maitses sama halvasti kui välja nägi. Minu kala friikartulitega oli aga maitsetu. Või noh, maitses fritüüriõli järele… Järeldus kogu üritusest – tuleb poodi minna, päris toiduaineid osta ja välja nuputada kuskohast gaasipliit tööle käib.

Hea päev oli. Huvitav kas kõik maailma L’id on nii armsad kui minu omad? Siinkohal tervisi Tallinnasse ;)