Istun juba tükk aega valge paberi ees ja ei oska midagi kirja panna. Öelda on palju aga ei tea täpselt kuidas peaks ja mida tohiks. Kellegi privaatsust ka rikkuda ei tahaks. Kuna töötame nii-öelda haavatavate inimestega on konfidentsiaalsuse nõue kõva ja ühtegi klienti puudutavat detaili ma avaldada ei või. Üritan siis oma mõtted nii uduselt edasi anda kui võimalik, et pärast mitte pahandustesse sattuda.
Sain tunnitöö asemel alustuseks hoopiski live in’i, mida alguses hirmsasti pelgasin. Õnneks asjatult, sest kõik on kulgenud vägagi hästi :) Töötan endast veidi vanema meesterahvaga, kes aitab ja juhendab mind absoluutselt igal liigutusel. Ta teeb seda äärmiselt rahulikult, kaotamata hetkekski kannatust. Mul on temaga väga vedanud, sest kaugeltki mitte kõik kliendid ei ole nii toredad. Karta on, et siit edasi läheb mõnda aega ainult allamäge :D
Enim kartsin live in’i puhul vastutust. Et appi appi, olen ju kliendiga üksi ja mis siis saab kui tal näiteks paha hakkab või kui ma loll olen ja temaga õigesti käituda ei oska ja teda õigesti liigutada ei suuda jne jne jne. Äkki ma teen ta katki?! Njah :D Inimene pole õhukesest kristallist tehtud ja katki ta nii kergesti ei lähe, aga kõik need teised linnukesed sain küll kirja. Raudselt ütlesin ma midagi kohatut ja kindlasti liigutasin teda kuidagi valesti, kuid inglasele omase viisakuse tõttu pole ta mu peale kurjaks saanud. See tekitab omakorda küsimuse, et kas ta on tõesti asjade käiguga rahul või lihtsalt hoiab end tagasi ja ootab kuni saab kellelegi oma uuest nõmedast assistendist rääkides ebameeldivad tunded välja elada. Teate, seda viimast ma tegelikult ei usu, aga ebakindlusest ronivad inimestele ikka nõmedad mõtted pähe. Nii ka mulle.
Usun hoopis, et leidsin esimesel katsel selle, mida olin tulnud siia otsima. Tõestuse, et kõik on võimalik :) On võimalik jääda täiesti tavaliseks inimeseks ka peale kohutavat õnnetust. Ei ole vaja muutuda kibestunud „Delfi kommentaatoriks“ ja teiste peale oma kurvast elusaatusest tingitud viha välja elada. Võib hoopis rõõmu tunda igast uuest päevast (no mõned sinised esmaspäevad välja arvata), hoida maailma asjadel silma peal, käia koolis/tööl, leida uued hobid ja lõputult palju muudki. Te ei kujuta ette kui inspireeriv on ühel minusugusel võhikul seda kõrvalt vaadata!
Kogu arsenal erinevatest abivahenditest, mida puudega inimesed kasutavad, tekitas minus alguses veidi kõhedust. Igasugu haiglavoodid ja hingamisaparaadid on ju ebameeldivad, eks? Enam mitte. Võttis aega päevake-paar, et kogu see keeruline tehnika tunduks elu kõige normaalsema osana :) Väga selge näide sellest, et hirmu ja ebamugavustunnet tekitab paljuski teadmatus.
Mida teete teie kui märkate tänaval puudega inimest? Jääte passima? Pöörate pilgu ära? Nüüd kui ma kõnnin ise ratastooli kõrval või taga, saan ma jälgida inimeste reaktsioone. Üks on kindel – tähelepanu tõmbab puudega inimene ka siin, kus neid tänavatel väga palju ringi liigub. Eestis on raske puudega inimene üldjuhul (hoolde)koduseinte vahel peidus ja seetõttu võiks tänavapildi järgi arvata, et meil ainult terved inimesed elavadki. Raske füüsilise puudega inimene peab Eestis oma elu sisuliselt lakke vahtides ära raiskama, olgu tal ükskõik kui terav mõistus, sest abi lihtsalt mitte kusagilt ei saa. Inglismaal toimivad piirkonniti erinevad sotstoetused, mõnes kohas paremad, mõnes kehvemad. Nendele toetudes saab puudega inimene lubada endale medõdesid, söögitegijaid, assistente. Ja abilised saavad tööd teha, erinevalt umbes 100 000st eestlasest praegu. Kurvaks teeb selline asi. Tõsiselt kohe.
Vaimse puudega klientideni pole ma veel jõudnud. Peale seda tuleb siia kindlasti üks hulga õnnetum peatükk. Praegune õppetund on pea üdini positiivne, sest sain taaskord kinnitust sellele, et välimus ei ole oluline, loeb see, mis on inimese sees. Mõelge kui palju võib märkamata jääda kui keskendume kellegi suurele ninale või puseriti hammastele. Mõistlikum on inimesele silma vaadata ja tema juttu süveneda, sealt võib nii mõndagi ilusat leida :)
Nagu leiutaks jalgratast… Ülaltoodu peaks olema ju kõigile iseenesest mõistetav. Ma arvasin, et see on nii vähemalt minu puhul. A näe kordamine on ikka tarkuse ema küll :D
Järgmise nädala teises pooles läheb asi raskemaks (loe: „väljakutsed“ on suuremad :p). Lähen abiks väikesele poisile, kes ei saa minuga rääkida ja pean muuhulgas tegema öövahetusi. Õnneks on kogu see lugu linnakeses nimega Chester :) Vabal ajal jälle turist!
No comments:
Post a Comment