Sunday, May 2, 2010

Tööst, mis vahepeal ei tundugi nagu päris töö

Istun juba tükk aega valge paberi ees ja ei oska midagi kirja panna. Öelda on palju aga ei tea täpselt kuidas peaks ja mida tohiks. Kellegi privaatsust ka rikkuda ei tahaks. Kuna töötame nii-öelda haavatavate inimestega on konfidentsiaalsuse nõue kõva ja ühtegi klienti puudutavat detaili ma avaldada ei või. Üritan siis oma mõtted nii uduselt edasi anda kui võimalik, et pärast mitte pahandustesse sattuda.

Sain tunnitöö asemel alustuseks hoopiski live in’i, mida alguses hirmsasti pelgasin. Õnneks asjatult, sest kõik on kulgenud vägagi hästi :) Töötan endast veidi vanema meesterahvaga, kes aitab ja juhendab mind absoluutselt igal liigutusel. Ta teeb seda äärmiselt rahulikult, kaotamata hetkekski kannatust. Mul on temaga väga vedanud, sest kaugeltki mitte kõik kliendid ei ole nii toredad. Karta on, et siit edasi läheb mõnda aega ainult allamäge :D

Enim kartsin live in’i puhul vastutust. Et appi appi, olen ju kliendiga üksi ja mis siis saab kui tal näiteks paha hakkab või kui ma loll olen ja temaga õigesti käituda ei oska ja teda õigesti liigutada ei suuda jne jne jne. Äkki ma teen ta katki?! Njah :D Inimene pole õhukesest kristallist tehtud ja katki ta nii kergesti ei lähe, aga kõik need teised linnukesed sain küll kirja. Raudselt ütlesin ma midagi kohatut ja kindlasti liigutasin teda kuidagi valesti, kuid inglasele omase viisakuse tõttu pole ta mu peale kurjaks saanud. See tekitab omakorda küsimuse, et kas ta on tõesti asjade käiguga rahul või lihtsalt hoiab end tagasi ja ootab kuni saab kellelegi oma uuest nõmedast assistendist rääkides ebameeldivad tunded välja elada. Teate, seda viimast ma tegelikult ei usu, aga ebakindlusest ronivad inimestele ikka nõmedad mõtted pähe. Nii ka mulle.

Usun hoopis, et leidsin esimesel katsel selle, mida olin tulnud siia otsima. Tõestuse, et kõik on võimalik :) On võimalik jääda täiesti tavaliseks inimeseks ka peale kohutavat õnnetust. Ei ole vaja muutuda kibestunud „Delfi kommentaatoriks“ ja teiste peale oma kurvast elusaatusest tingitud viha välja elada. Võib hoopis rõõmu tunda igast uuest päevast (no mõned sinised esmaspäevad välja arvata), hoida maailma asjadel silma peal, käia koolis/tööl, leida uued hobid ja lõputult palju muudki. Te ei kujuta ette kui inspireeriv on ühel minusugusel võhikul seda kõrvalt vaadata!

Kogu arsenal erinevatest abivahenditest, mida puudega inimesed kasutavad, tekitas minus alguses veidi kõhedust. Igasugu haiglavoodid ja hingamisaparaadid on ju ebameeldivad, eks? Enam mitte. Võttis aega päevake-paar, et kogu see keeruline tehnika tunduks elu kõige normaalsema osana :) Väga selge näide sellest, et hirmu ja ebamugavustunnet tekitab paljuski teadmatus.

Mida teete teie kui märkate tänaval puudega inimest? Jääte passima? Pöörate pilgu ära? Nüüd kui ma kõnnin ise ratastooli kõrval või taga, saan ma jälgida inimeste reaktsioone. Üks on kindel – tähelepanu tõmbab puudega inimene ka siin, kus neid tänavatel väga palju ringi liigub. Eestis on raske puudega inimene üldjuhul (hoolde)koduseinte vahel peidus ja seetõttu võiks tänavapildi järgi arvata, et meil ainult terved inimesed elavadki. Raske füüsilise puudega inimene peab Eestis oma elu sisuliselt lakke vahtides ära raiskama, olgu tal ükskõik kui terav mõistus, sest abi lihtsalt mitte kusagilt ei saa. Inglismaal toimivad piirkonniti erinevad sotstoetused, mõnes kohas paremad, mõnes kehvemad. Nendele toetudes saab puudega inimene lubada endale medõdesid, söögitegijaid, assistente. Ja abilised saavad tööd teha, erinevalt umbes 100 000st eestlasest praegu. Kurvaks teeb selline asi. Tõsiselt kohe.

Vaimse puudega klientideni pole ma veel jõudnud. Peale seda tuleb siia kindlasti üks hulga õnnetum peatükk. Praegune õppetund on pea üdini positiivne, sest sain taaskord kinnitust sellele, et välimus ei ole oluline, loeb see, mis on inimese sees. Mõelge kui palju võib märkamata jääda kui keskendume kellegi suurele ninale või puseriti hammastele. Mõistlikum on inimesele silma vaadata ja tema juttu süveneda, sealt võib nii mõndagi ilusat leida :)

Nagu leiutaks jalgratast… Ülaltoodu peaks olema ju kõigile iseenesest mõistetav. Ma arvasin, et see on nii vähemalt minu puhul. A näe kordamine on ikka tarkuse ema küll :D

Järgmise nädala teises pooles läheb asi raskemaks (loe: „väljakutsed“ on suuremad :p). Lähen abiks väikesele poisile, kes ei saa minuga rääkida ja pean muuhulgas tegema öövahetusi. Õnneks on kogu see lugu linnakeses nimega Chester :) Vabal ajal jälle turist!


Saturday, April 24, 2010

Tujutõstjad

Suvalises järjestuses:

1. Jutukas bussijuht Portsmouthist Birminghami sõites. Rääkis tervele bussile põhjalikult ohutusnõuetest, tulekustutitest jms ning lõpuks teatas, et leave all the worrying up to me and just enjoy the ride :)
2. Valge habemega härrasmees, kes ülekäiguraja juures stoppmärki hoiab, et lapsed ohutult kooli saaks. Hõikas hommikul kell 8 nii rõõmsal häälel mulle Good morning, et terveks päevaks tuju hea :)
3. Isa helistas :)
4. Emale helistasin ise :)
5. Suurel staadionil oli täna jalkamatš. Kõik laulsid midagi, kui sealt mööda jalutasin :)
6. Päike paistab. Jätkuvalt!

Viimase vaba päeva hommik käes ja tuju hea. Võtan suuna kesklinna, et paar vajalikku asja muretseda. Muuhulgas püüan täita oma lubaduse John uuesti üles otsida ja nimetet heategevusega liituda. Alustan viimasest. Magustoit enne põhirooga J Esimesel katsel ma Johni ei leia aga keeldun nii kergesti alla andmast. Lippan kõrvaltänavasse internetipunkti, et googli abil soovitud küsimusele vastus leida. Kus on John :D? Maksan letis olevale indialasele 50 penni ja saan kõikvõimsa arvuti taha. Kõikvõimsaks teeb selle masina küll ainult netiühendus, sest muidu oleks tegemist täieliku panniga. Asi on ikka väga ajast ja arust. Google kinnitab mulle, et wrvs’i esindajad on just selles kaubanduskeskuses, mille ma hetk tagasi olin läbi otsinud. Mis siis ikka, uuele ringile, sest vaevalt ma enne päris täpselt aru sain mis nurgatagused vaatamata jäid. Võõras koht ikkagi. Ei lähe kaua kuni soovitud mees leitud saab J Kõigil hea meel, lobiseme jälle maast ja ilmast, ning paberite täitmise lõpuks küsib John kas ta võib mu andmeid väga ebaprofessionaalsel viisil kasutada ja mulle mõni aeg helistada. Luban tal seda teha J

Olen maalaps


Kasutan oma puhkuse viimaseid päevi ära ja lähen lõunasse R’ile külla. Tema saadeti meie eestlaste pundist kõige kaugemale elama ja lühike külaskäik Lissi nimelisse kohta võtab vähemalt kaks päeva. Inglismaa on suur – üle kuue tunni sõitu erinevate transpordivahenditega sinna ja sama kaua tagasi. Etterutates võin öelda, et üritus oli igat minutit bussis ja rongis kanni haigeks istumist väärt!

Niipea kui Lissis rongi pealt maha astun, ütleb mulle sisetunne, et midagi väga head on tulemas. Jalutan mööda pisikest peatänavat R’ile vastu ja otsin silmadega tuttavat erkroosat värvi. Seda aga ei ole, sest R on täieliku kostüümivahetuse teinud. Isegi ilma kirka roosa sallita särab ta nagu alati J Nii hea on jälle tuttavat nägu näha! Jalutame mööda teeserva edasi ja lobiseme. Meie ümber on mets. Mets! Lõhnab täpselt nii nagu üks mets peab lõhnama, linnud laulavad ja roheline on ümberringi. Liss on täpselt selline nagu ma ühte inglise külakest ette kujutasin. Majad on väikesed, ei mingeid ridaelamuid sadade meetrite kaupa, rahvast on vähe, aiad hoolitsetud. Tasapisi jõuame õhtu pärlini – R’i bed and breakfasti juurde, kuhu ta koos teiste uute tulijatega on elama paigutatud.

Astume hoovi ja vau – vastu vahib the perfect English cottage. Vt pilte Facebookis. Ma ootasin midagi head.. aga nii head?! Vaimustun. Ja asi läheb kohe veel paremaks. Nimelt teisel pool maja on midagi mäeoru sarnast ja akendest avanevad tänu sellele täiesti hingematvad vaated. Ahmin õhku ja üritan seda ilu endasse talletada. Mõistan, et ei saa sellega hakkama ja olen rahul, et fotoka kaasa võtsin. Maja on väga inglisepäraselt sisustatud, palju vana mööblit ja nipsasjakesi. Seinu ehivad arvukad maalid, millel mitmetest on kujutatud balletitantsijaid J Tants! Saate te aru TANTS! Ma ei suuda teile kuidagi oma emotsioone edasi anda, sest sõnu jääb lihtsalt väheks. Vaadake parem pilte ja vaimustuge kaasa!

Majas elab peale R’i veel üks eestlane, kellega õhtu otsa vestleme, et firma ja töö asjus targemaks saada. Hoopis lõbusamad teemad võtame ette vastu ööd R’iga kahekesi. Mulle väga meeldib igasugu vahvaid lugusid kuulata inimeste minevikust ja olevikust, mõtetest ja tunnetest. R’il neid õnneks jagub, nagu minulgi, ja veedame üksteist tundma õppides mõned väga mõnusad tunnid. „Ma tahan kohtuda uute inimestega“ tundub selline trafaretne sõnakõlks aga kui sellesse süveneda, siis tuleb tõdeda, et see on tegelikult meeletult oluline osa elust. Eriti, kui oskad seda hinnata ja need uued inimesed on samavõrd fantastilised kui minu uued inimesed J

See viib mõtted vanade inimeste juurde. Minu armsad kallid vanad sõbrad! Minutine paus koduigatsuseks J

Hommikul jooksen fotokaga mööda maja ja ümber maja ringi, et koht iga nurga alt pildile jäädvustada. Tulemust näete allpool. Naudin vaadet ja hingan puhast õhku. Väga mõnus muide, linnavurled, kobige maale puid kallistama! Peale põhjalikku kassisügamist võtan ette tee tagasi rongijaama. Kassi karv on läbinisti staatilist elektrit täis, nii et jääb mulje nagu keegi poleks talle tükk aega korralikult pai teinud.

Seisan raudtee ülesõidu ees ja vaatan allalangetatud piirete taga seisvaid inimesi. Teisel pool teed teeb üks vanahärra vankrilapsele naljakaid nägusid ja suhtleb tita emaga. Nad ei tunne teineteist. Siin suheldakse armsal moel ka võhivõõrastega. Hea soe tunne tuleb endalgi peale neid jälgides. VIUH-VIUH-VIUH tuiskab järsku mööda kiirrong. Appi kuidas ma ehmun! Teadsin, et nad sõidavad kiiresti, aga see on ikka liig mis liig. Rongiga tuleb kaasa tuulehoog, mis mu soengu täiesti sassi ajab. Seni on olnud nii tuulevaikne päev, et lehed ka puu peal ei liigu. Uhhh kuri tsivilisatsioon ründab väikelinna idülli!

Varsti tuleb Portsmouthi rong, nii et ronin perroonile seda kannatlikult ootama. Jälle lendab mööda üks kole kiirrong. Nüüd oskan seda juba oodata aga ikka tuleb vereringesse natuke adrenaliini juurde. Küll ma kunagi harjun. Ilmselt üsna varsti J Rongis on mõnusalt vaikne ja jätan oma mp3 mängija taaskord kotti. Kasutan seda siin kahtlaselt vähe. Pea on nii mõtteid täis kogu aeg, et pole lihtsalt mahti muusikat kuulata. Praegu keerlevad kahtlaselt veidrad mõtted peas ja enesetunne on kuidagi habras. Nagu läheks kodust ära või miskit. Ei saagi aru miks. Jälgin aknast mööduvaid rohelisi aasi, lambaid ja hobuseid. Tunne läheb järjest hapramaks. Mis mul viga on? Süüdistan puhast õhku, rohelust ja linnulaulu. Aus loodus sunnib vist endassegi ausamalt suhtuma. Õrnake ma ju olen siin, üksinda rongis istumas. Oma osa on kindlasti veel paaril kehvasti magatud ööl ja ühel mehel, kelle juurde mu mõtted rändasid. Viimati nägin nii ilusaid vaateid tema aknast. Tean, et see tunne läheb järgmiseks hommikuks mööda, kui olen öö mõnusalt ära maganud ja tähelepanuhäireid tekitavas linnakäras tagasi. Mul on õigus, täpselt nii lähebki J

Niih, vahepeal pole suurt midagi toimunud. Ajasin kaks päeva telefonitsi oma manageri taga ja üritasin leppida tõsiasjaga, et firma on endale suurepärase müügitööga kujundanud reaalsusest üsna kaugele jääva mulje. Koolitusnädala käigus oli kõik peensusteni ära organiseeritud, kuid see mugavus kadus niipea kui me uksest välja astusime. Siis pidi igaüks ise enda eest võitlema hakkama. Mina võitlesin ja sain järgmiseks nädalaks tööle, samas kui nii mõnigi vanem olija ootab ja ootab, et tema manager end liigutama hakkaks. Kurb. Vahepeal mõtlesin, et maksan oma karmavõlga kõikide poole vinnaga juhitud projektide eest, sest nüüd sõltub minu heaolu suuresti sellest kui hästi mu nö projektijuht oma tööd teeb.

Tagasipõige teisipäeva.

Jalutan rahulikult mööda kaubanduskeskust kui üks pikk mütsiga noormees mu kõrvale kutsub. Tegemist on ühe heategevusorganisatsiooni esindajaga, kes kutsub inimesi püsiannetusega liituma. Üritan talle siis selgitada, et oh ma olen värske pooleldi töötu immigrant (too moment mul veel kindlat ülesannet järgmiseks nädalaks ei olnud) ja seetõttu ei saa endale püsiannetust lubada. Aga selle asemel, et mind oma teed saata, hakkab ta küsimusi küsima. Kuskohast ja kauaks ja miks jne jne. Asi lõpeb sellega, et lobiseme maast ja ilmast üle poole tunni J Õnneks kahemõttelistest naljadest ja kergest flirdist asi suurt kaugemale ei lähe, telefoninumbrid jäävad vahetamata ja kõigest kallistan teda hüvastijätuks. Korralikult. Ta hüüab mulle midagi järele aga raputan lihtsalt pead, vehin kätega ma-ei-kuule-liigutusi ja kõnnin naeratades minema. Naeratus püsib päeva lõpuni. Esimene armas inglise poissmees on leitud :D

Kuna ka kaubanduskeskuse poiss, nimetagem teda John, soovitas mul inglasi peksta, et töö asjad kindlas suunas liikuma hakkaksid, siis helistasin hommikul esimese asjana uuesti managerile ja tegin natuke kurjemat häält. Oh üllatust, umbes poole tunni pärast oli mul järgmiseks nädalaks töö olemas! Olin endale lubanud, et kui nüüd kohe töö saan, siis otsin Johni uuesti üles ja liitun tema propageeritud heategevusega. Idee oli organisatsioonil ju armas: manageerida mitut kümmet tuhandet vabatahtlikku, kes käivad vanurite kodudes neid abistamas. Näiteks poest süüa toomas, apteegis rohtude järel või lihtsalt vanainimesega teetassi taga vestlemas, et nad end üksikuna ei tunneks. Paraku ei leidnud ma Johni enam üles. Laupäeval proovin uuesti. Ta pidi „siin“ kuni laupäevani olema. Kus see „siin“ täpselt on, ma tegelikult ei tea :D

Muinasjutumajas


Mulle meeldib turist olla J Käisin Birminghamis L’il külas tema suurepärast uut elamist vaatamas. Tüdrukud paigutati kohta nimega Old Lodge, mis on mingid sajad aastad vana ja asub otse surnuaia väravast sees. Pildi pealt võite vaadata kui palju tonlik kirjeldus tegelikkusele vastab. Minu meelest täielik muinasjutumaja! Surnuaed võtaks ilmselt natuke harjumist aga sellesse võib ju suhtuda kui tasuta elukooli kursusesse. L on tubli – ümiseb Adams Family tunnusmeloodiat ja on rõõmus. Respekt!

Birmingham on suur, mitmevärviline ja minu jaoks väga loogiliselt ülesehitatud linn. Piisas paljundatud kaardist ja ühest hästi informeeritud Tesco kassapidajast, et ma õigesse kohta valutult pärale jõuaksin. Valgest maailmast tulnud eestlasena paneb Birminghami multikultuursus alguses veidi võõrastama. Püüan tumedama nahavärviga inimesi mitte jõllitama jääda aga vahel saab uudishimu minust võitu ja keskendun pikemaks ajaks näiteks kellegi soengu uurimisele. Tahaks kasutada võimalust ja moslemite kultuuri natuke paremini tundma õppida. Paraku ei julge. Nii piinlik kui see ka pole, kardan ma peaaegu kõiki värvilisi. Arvestades mu tugevat antirassistlikku meelestatust, tahtsin ise endale valusasti vastu pead virutada, kui avastasin, et tee küsimiseks otsisid mu silmad tänavalt valget inimest. Eestis ei tuleks mulle mõttessegi Jamesiga kohtudes teda nahavärvi pärast näiteks kallistamata jätta, siin aga peidan silmad kui tänaval mõni pikk must mees vastu tuleb. Samas valgele tervisejooksjale naeratan laialt ja ootan ära kuni ta vastu tervitab, enne kui pilgu mujale suunan. Olgu, võib-olla oli asi selles, et ühtegi värvilist tervisesportlast pole mulle veel vastu tulnud. Võib-olla on asi hoopis selles, et tunnen end immigrandina siiski haavatavamalt kui kodumaal. Piinlik on nii ehk naa L Selles osas olen endas sügavalt pettunud ja loodan, et asi paraneb ajaga. Ettevaatlik võib olla ka hirmu tundmata.

Otsustasime L’ga Inglismaa toidule teise võimaluse anda. Ühes klassikalise sisustusega briti pubis tellisime alustuseks kohaliku siidri ja õlle. Polnud üldse paha J Maasika-pirni siider oli mõnusalt magushapu ja pudelisildile kirjutatud legend neljast põlvkonnast tublidest siidrimeistritest andis joogile veelgi nüansse juurde. See väikene kogus alkoholi tegi meie tuju suisa üliheaks, seega otsustasime lõunasöögi ajaks samasse kohta tagasi tulla. Jah, me jõime üsna hommikusel kellaajal. L on süüdi, ma olen tegelikult korralik J Söögiga meil paraku nii hästi ei läinud. Jõudsime näljastena mõne tunni pärast sama laua taha tagasi ja valisime menüüst kõige tüüpilisemad briti toidud. L tellis potatoes and mash ja mina fish and chips. L jäi nälga, sest ta ei suutnud seda õudust ära süüa, mis meile lauda toodi. Mingid värvitud vorstid hunniku kartulipudru otsa laotud ja pruuni kastmega üle valatud. Proovisin ka ja tänasin õnne, et ma seda ei tellinud, sest asi maitses sama halvasti kui välja nägi. Minu kala friikartulitega oli aga maitsetu. Või noh, maitses fritüüriõli järele… Järeldus kogu üritusest – tuleb poodi minna, päris toiduaineid osta ja välja nuputada kuskohast gaasipliit tööle käib.

Hea päev oli. Huvitav kas kõik maailma L’id on nii armsad kui minu omad? Siinkohal tervisi Tallinnasse ;)

Wednesday, April 21, 2010

Turist

Nädala lõpp on käes. Uued teksad ka J Minusugustele ihnuritele on siin shoppamine väga kergeks tehtud. Isegi ilma aledeta leiab väga mõistliku hinnaga kaupa. Brändinimede jälgijatele on siin ka oma odav pood, mille nimi hetkel ei meenu. Sealt leiab kõike alates Tigi šampoonist kuni Nike dressideni aga konks on selles, et otsida tuleb samuti korralikult. Asi on üles ehitatud natuke kaltsuka sarnaselt: püksid ühes nurgas, pluusid teises, kõik suurused ja margid ja värvid segamini.

Olen nüüd otsaga Wolverhamptonis ja kogu see poodlemisinfo on mul selge seetõttu, et üritasin oma vaba laupäeva sisustada nagu ühele tüüpilisele britile kohane: käisin mööda kaubanduskeskusi, istusin pargis ja sõin mäkis lõunat. Ürituse tulemusena on mul nüüd natuke vähem raha, rohkem riideid, peavalu, süda paha ja kerge päikesepõletus. Ahjaa usina turistina käisin ka ühes 1000 aasta vanuses kirikus ja kolasin muidu sihitult mööda linna. Alustuseks käib küll. Kaua ma ilmselt niiviisi ei jaksa kuid millal ma täpselt tööle hakkan pole ka teada. Praegu puhkan osaliselt tasustatuna ja elan firma kulul rõõmsat turistielu. Päris hea oleks, kui mingi väike värdjas hirm ei hingaks kuklasse, et ai ai ehk sa ei saagi omale hoolealust… Grrrrr. Õnneks ei sega see mul homme Birminghami sõitmast ja teisi kursustel osalenud eestlasi üle vaatamast. Kaks tükki meist sattusid mulle õnneks üsna lähedale – paarkümmend minutit rongisõitu ja kohal J Samas ega ma ilmselt siia kanti jää, sest eeldatav patsient on kaardi pealt vaadates sutsu kõrgemal. Chester oli vist selle koha nimi. Hoidke mulle pöialt, et varsti saaksin sinna kolida!